See mees oli Juhan Peegel. Harva leidub õppejõude, kes pälvivad oma õpilaste nii üksmeelse austuse, kelle vaimusuuruse ette kummardatakse.
Sellel teosel on ka ülimalt inimlik hõng. Eks seegi ole tingitud Juhan Peegli õpetusest ja ellusuhtumisest. Tsiteerigem mõningaid tema meeldejäävamaid kriteeriume: Inimest tuleb hinnata selle järgi, kui palju temast teistele inimestele kasu on. Ajakirjanik sa võid olla, aga inimene sa pead olema. Tähtis pole see, kellena sa töötad, vaid kes sa oled.
Juhan Peegli paremaks mõistmiseks tuleb tunda tema isiklikku traagikat. Nõukogude võimu kehtestamise ajal 1940. aastal viibis ta ajateenijana Eesti Vabariigi kaitseväes ning lülitati automaatselt Punaarmee koosseisu. Ta vanemad ja vanim vend perega langesid 1941. a. juuniküüditamise ohvriks. Juhan (noorim) ja keskmine vend pidid minema nende peret rüüstanud riigi eest võitlema. Keskmine vend langes Velikije Luki lahingus. Siberist jõudsid tagasi vaid ema ja vennanaine tänu Juhanile, kes neil järel käis. Paljud kasutasid Velikije Luki lahingu ajal juhust sakslaste poole üle joosta. Juhan jäi paigale, sest oli andnud emale lubaduse ta koju tagasi tuua. Ema soov oli talle püha.
Sellised katsumused läbi teinud mees pidi poliitiliselt süngel ja pimedal ajal hakkama kasvatama nõukogude režiimile kuulekaid ajakirjanikke. Ta suutis paljudest kasvatada eestimeelsed ajakirjanikud, kuigi pidi kateedrijuhatajana astuma parteisse.
On vist aeg lahti mõtestada artikli intrigeeriv pealkiri. Juhan Peegel põlastas ilutsemist ning liigsete sõnade tegemist. Ta hindas üle kõige lihtsust ja selgust. Rõhutas, et faktid ja kommentaarid tuleb hoida lahus. Fakt on püha, kommentaar vaba. Musimõõdupuu mõistmiseks tuleb appi võtta kohalik keel. KISS-formula on siinses ühiskonnas hästi tuntud ja kehtiv paljudel aladel. Selle akronüümi tähendus on erootikast kaugel: Keep It Simple, Stupid! Usun, et Juhan naeraks seda väljendit kuuldes laia suuga.
Kui raamatu arvukate autorite meenutusi võib vaadelda kui kimpu säravaid Peegli-kilde, siis siinkirjutajale, kes ajakirjandusse sattus pooljuhuslikult vähimagi vastava erihariduseta, on see õpik, kutsetöö käsiraamat. Tunnen salajast uhkust, et osa Academia Peegeliana tarkusest on vanameistri õpilaste vahendusel jõudnud minugi tolmusele töölauale. Lubatagu selle mõningaid ilminguid lugejatega jagada:
Rumalad küsimused ei tohi olla lollid (juhiseks intervjueerijaile). Oleks hea, kui kõnesid peaksid inimesed, kes kõnelda oskaksid. Kui esineja lobiseb liiga palju, tuleb ajakirjanikul leida see iva. Kui kõne oli halb, tuleb see ajakirjanikul teha heaks (koosolekud ja sõnavõtud). Toimetaja ärgu näidaku kogu oma tarkust lugudes välja. Kõik pole nii targad (kommentaar). Inimene peab tekstist midagi saama. Kui tekstil pole igavikulist mõõdet, pole püsiväärtust (pika perspektiivi printsiip). Kui tahate, et lugeja usub, mida te kirjutate, siis ärge öelge, et see või teine on loll või tark. Kirjeldage tema tegusid ja lugeja teeb ise selle avastuse. Andke lugejale endale võimalus järeldusi teha.
Juhan Peegel hindas följetoni kui žanri väga kõrgelt. Mõningaid juhiseid: Huumor ei tohi olla labane. Kui pole põhjust nalja teha, ei maksa hakata nalja karvupidi välja kiskuma. Tagatippu siinkirjutaja jaoks lausa isiklik Peegel-reegel: Följeton, milles lugeja peab mõnda lauset lugema kaks korda, ei kõlba.
Lõpuks veel paar tähelepanekut nii ajakirjaniku kui lugeja jaoks. Peegel rõhutab artikli pealkirja tähtsust, väites et hea pealkiri on pool artiklit. Kui õige! Nii mõnigi sisukas artikkel jääb lugemata, sest pealkiri ei tõmba tähelepanu. Teiseks kinnitab Õpetaja, et ajakirjaniku nimi on tema firmamärk. Tõsi, on ajakirjanikke, kelle puhul pealkiri polegi tähtis, aitab allkirjast. Kes meist ei igatseks omada sellist kuulsust!
Peeglisse vaatamiseks ei pea tingimata edev olema. Kõik sõltub sellest, kas kirjutad seda sõna suure või väikese algustähega.
Ei saa lõpetada heatahtliku kollegiaalse müksuta koostajate ribide vahele, lihtsalt tõestamaks, kui õigus oli Juhan Peeglil, kui ta rõhutas, et tühiseimaidki fakte tuleb kontrollida. Üks autoreist on Vello Jaaska. Sellenimeline isik on tuntud botaanik ja bioloogiadoktor. Tekstist ilmneb, et loo on kirja pannud koolimees ning ajakirjanik Vello Jaska.
Eerik Purje
