Teadagi on suur vahe era- ja riigisektorite pensioniplaanidel. Enamgi, kui arvestada ametiühingute rolli (näit õpetajate hulgas) rahuldavate pensionide tagamisel. Rahvas on mõnda aega nõudnud pensionireformi ja lõpuks on Ottawa ka samme astunud.
Esimesel jaanuaril teatas Stephen Harperi valitsus, et uus aasta märgib pensionireformi ühe esimese seaduse jõustumist, paraku ainult riigisektori töölistega arvestades. (Erasektori töölised, eriti need, kes on iseseisvad ettevõtjad nagu arstid, talumehed, entreprenöörid, jne peavad ootama sundpensioni CPP reforme. Sellest viimatimainitud riigipensionist ei ela keegi ära, isegi väikelinnas. Arvestades faktiga peab enamus mitteametiühingulasi ise oma pensionifonde looma, rasva koguma kuldseteks aastateks. See aga on ühe teise päeviku teema.)
Vaevalt, et riigisektoritöölisedki esmahetkel juubeldasid. Kui näiteks õpetajatel Ontarios on võimalik palju varem kui 65-aastaselt pensionile minekut valida, tihti isegi 55-aastaselt (!), siis Ottawas oli see latt seatud 60ndale eluaastale. Näärikuu esimesest päevast aga on pensionileminek võimalik vaid viis aastat vanematele. Tõsi, määrus ei kehti praegustele riigiametnikele, vaid neile, keda 2013. a alates palgalehele võetakse. Reform aga käib praeguste föderaalsel palgalehel olevate rahakotile; nüüd on nad seaduslikult kohustatud oma panust riigipensioniplaanile suurendama, makstes nüüd sisse 50% igakuisest fondilaekumisest, olles nii näiteks õpetajatega enam-vähem samal tasandil.
Minister Tony Clement, kellele allub Treasury Board või riigikassajuhatus, ei maininudki fakti, et riigi palgal olles ollakse pea alati ka ametiühinguliige, ja et riigiametiühingutel on eeliseid, mida paljudel teistel ei ole. Ei saa mööda minna faktist, et lõpuks on üht eelist vähendatud, nõudes riigitööliselt, kes maksumaksja rahast jubagi pensione saab, oma osaluse suurendamist.
Clementile oleks järgmine pähkel poliitikute pensionireformiga alustada. Hetkeseisul on lihttöölisel, kes rügab tööpõllul ehk 45 aastat või kauemgi, ise raha kokku hoides vanaduspõlveks, raske alla neelata tõika, et vaid kaks või kolm korda Ottawasse valitud rahvaesindajal (sõltuvalt teenimisest enamus- või vähemusvalitsuses) on mitu korda suurem kuupension kui tema CPP. Isegi kümme või rohkem korda suurem, kui tegemist endiste ministritega ja veel staažiga. Liberaalid, kes valivad 15. veebruaril parteile uue juhi, saaks ning ehk isegi peaks, nagu Kanadas kombeks ütelda, siin piltlikult heina teha, nõudes ka parlamendiliikmete pensionireformi. Kuid kes ikka enese suust pala varastab? Mis hammaste taga, see oma; raske uskuda, et paremast vasakusse taskusse veeringuid veeretama harjunud poliitikud sellist sammu astuks.
Jõulukuul sai Kuningliku nõusoleku (Royal Assent) Harperi valitsuse Jobs and Growth Act, mille alla kuulub ka tänavune riigipenisonireform. Clementi sõnul hoiab see samm Ottawale $900 miljonit kokku. Kuid see on vaid piisk pensionide meres, eriti, kui noorematele “babyboomeritele” on jõustunud teadmine, et nemad peavad isegi seda CPP piskut kauem ootama. Nüüdseks ei hakata seda enne 67ndat eluaastat välja maksma.
Mida arvavad nende lapsed, kes ootavad pikisilmi, et ema-isa põlvkond läheks lõpuks pensionile, et ka nendele avaneksid paremad, korralikuma palgaga töökohad? Vaevalt, et 1970. –1980. aastatel sündinud eriti usuvad, et riigikassas oleks punast krossigi järel ajaks, kui neil pajukileminek käes. Sest pensionireformid liiguvad, nagu ka Eestis, teistes Euroopa riikides, teokäigul Kanadas, esimese jaanuari positiivsele uudisele vaatamata.
Tõnu Naelapea
