fbpx
Subscribe Menu

Petis peiu – või kas pettis neiu?

Eesti Rahvusringhäälingu kvaliteetne uudisteportaal ERR edastas viinakuu esimestel päevadel kokkuvõtte uuringust, mille kohaselt on Eestis sõlmitud võlts- ehk fiktiivabielude arv suuresti kasvanud, kuigi vaid protsentuaalselt. Huvi teema vastu oli suur - uudis püsis kaua enimloetute rubriigis ning seda uuendati 21. oktoobril.
Image by sattva / FreeDigitalPhotos.net

Originaalsest uudisest selgus, et mullu oli Sisekaitseakadeemia andmete järgi Eestis 35 inimest, keda kahtlustati, et nad panid leivad kappi otstarbeks, mis ei olnud õnnelik kooselu. Kaks aastat varem oli selliseid lepinguid sõlminud vaid 10 – arvuliselt mitte eriti markantne tõus.

Kert Valdaru, Sisekaitseakadeemia migratsiooniuuringute keskuse (MUK) juhtisik selgitas ERR uudises, et mujal Euroopa Liidus on selliste abielude arv viimastel aastatel langenud. Vihjates organiseeritud kuritegevusele, ütles Valdaru, et „on oluline teavitada oma kodanikke võimalike kuritarvitamise ohtudest, tõhustada ametkondade omavahelist koostööd ning viia läbi koolitusi, et senisest enam ära tunda fiktiivabielusid.”

Nojah, kui juba kuritegevus, siis peaks olema rohkem detaile. Kas on neid fiktiivpulmi pidanud inimesed mehed või naised. Eestlased jah, kuid kas on teada, kas petis-peiude hulgas on rohkem Yuri kui Jüri nimelisi? Kui naisi enamuses, siis kas Katrineid või Jekaterinasid? Paraku on sellise uuringu väärtus tühine, kui sellised olulised demograafilised detailid puuduvad.

ERR täheldas uuringut kommenteerides, et nn “„hallide abielude” sõlmimisel mängib varasemast aktiivsemat rolli organiseeritud kuritegevus, mis on teinud sellest täiendava illegaalse finantseerimisallika.” Uudisteportaalis ilmunud nupp, autori nimeta, lisab, et Euroopa Liidu riikides nagu Poolas ja Itaalias on „tuvastatud mitmeid organiseeritud kuritegelikke grupeeringuid, mis korraldasid ebaseaduslikke rändevõrgustikke ning fiktiivabielusid.” Uuringu andmete järgi saavad sellised maffiad, jõugud korralikult sissetulekut – ühe abielu kohta kuni 24 000 eurot. Ilmselt tähendab väga, kes kellega, kuskohast ning miks soovitakse pääseda E Liitu, Schengeni maadele, kus saab viisavabalt reisida.

Samuti puudub detaile, millisest riigist peiud-neiud Eestisse abielluvad. Valdaru soovitab jälgida Prantsusmaa malli. Seal kaalutakse selliste abielude vahendamise või korraldamisega tegelemise asetamist kuritegevuse kategooriasse. Kriminaliseerimine ajastul, kui on mujal maailmas moodi läinud vabaabielud, omasoopartnerluslepingud (mis küll abielud ei ole), paneb kulmu kergitama.

Et Eesti pole ainus riik, kus on tuvastatud probleemi, kinnitab hiljutine Kanada immigratsiooniministri Jason Kenney etteastumine. Kenney tutvustas uut reglementi elik määrust, mis nõuab, et Kanadasse sponsorluse alusel saabunud pruudid/peigmehed peavad oma kaasaga vähemalt kaks aastat ühise katuse all elama. Kui mitte, siis kaotavad nad alalise residendi staatuse.

Multikulti Vahtralehemaal sõlmitakse juba aastaid abielusid, mis ei ole vähemalt euroopalike, tänapäevaste kristlike kommetega kooskõlas. Et sellised lepingud on inimõiguste vastased, on ilmselge – kuid neid on kahjuks siiski tänaseni Kanadas tunnistatud. Ent mitte enam, Kenney järgi on 25. oktoobrist peale nii immigratsiooniametnikud kui ka abieluametid teadlikud uuest reglemendist. Peab riigi käsku jälgima.

Kenney lisas, et pulmapettus on tavapärane nähe, tihti on selliste abielude taga just majanduslikud kaalutlused. Vähem tähtis pole, et paljud loodavad niimoodi ihaldatud kodakondsust Ottawa käest välja pressida. Kenney ei korranud Valdaru keskuse arvude esitamist; teatas vaid, et fiktiivabielusid on loendamatult <i(„countless”)< i=””>, nii langedes poliitikule omase hüperbooli kui mitte liialduse ohvriks.

Kui soov ühelt maalt teisele pääseda on suur, kas Valgevenest Eestisse või Sri Lankast Kanadasse, siis loodetakse, et abielu – mis ju peaks olema armastusele ehitatud, kooselu soovides – tagamaid eriti teraselt ei uuritaks.

Mitmeti kurb, et üks põhiline inimestevaheline vahekord, oluline suhtumine teise inimesse on jälle dollari või euro hinnaga ostetav. Vähemalt Kanadas astutakse samme, et aastatuhandeid kestnud väärtuseid ei saaks enam eirata, pikka nina moraalsele kasvatusele näidata.

Tõnu Naelapea

Read more