Esimene raamat „Petserimaa taevahelgid“ käsitles pöördelisi sündmusi Petserimaa ajaloos aastatel 1917–1919. Kui selleks avanesid 1917. a võimalused, võtsid Pihkva kubermangu Petserimaa setode, eestlaste ja venelaste edumeelsed 73 juhti eesotsas preester Karl Ustaviga (1867–1953) suuna ühinemisele Eesti rahvuskubermanguga, et jõuda majanduslikult, kultuuriliselt ja hariduslikult järele suguvendadele Piusa jõe taga. Ilmselt bolševike võimuhaaramine ei lasknud sel soovil täituda, aga osava rahvadiplomaatiaga saavutati eesmärk saksa okupatsiooni ajal 1918. a, mil neli Petserimaa valda (Irboska, Lobotka, Pankjavitsa ja Petseri) koos Petseri linnaga ühendati Võru maakonnaga ja nii Eestimaa kubermanguga. Revolutsioon Saksamaal viis kiirelt I maailmasõja lõpule ja saksa okupatsiooniväed Eestist kodumaale ning 24. veebruaril 1918 välja kuulutatud Eesti Vabariik kehtestas end. Juhtus aga nii, et Venemaal võimu haaranud bolševikud tulid väehordidega Eestisse ajaratast tagasi keerama ja puhkes ohvriterohke Vabadussõda, mis lõppes Eestile võidukalt soodsa Tartu rahulepinguga. See oli taust, kus algas Petserimaa kahe noore, Olga ja Mihkli abielu, mis purunes noore isa surmaga veidi enne sõja lõppu.
Uus ajalooromaan koosneb kahest osast, mis mahuvad Eesti Vabariigi aega Petserimaal aastatel 1920–1939. Esimene osa käsitleb kuulsat seto lauluema Hilana Taarkat (1856–1933) ühenduses ajalooliste sündmustega Petserimaal. Teises osas jälgitakse eelmise köite tegelaste, Trõnne algkooli lesestunud õpetaja Olga ja tema poja Siim Heletähe käekäiku ning uuendustele püüelnud Petserimaa elu Taarka kodukülas kirjaniku isa Valjo Vananurme Liiva talu näitel.
Seto leelo, leelotamine ja leelotajad on selle rahvakillu kultuuripärlid, kellelt on vanu ja uusi rahvalaule ja -jutte üles kirjutamas eesti ja soome nimekad teadlased Jakob Hurt, Armas Otto Väisänen jt. Rahvaluulevaramusse laekunu oli kuldaväärt aines, mida tuldi kaugelt Hilana Taarkalt üles kirjutama ja helitehnikaga salvestama. Selle üle tundis laulik ise uhkust ja teda vääristati 1921. a jaanipäeval külaskäiguga Helsingisse. Tervituslaul Soome presidendile Kaarlo Juho Stalbergile tõi Taarkale kaasa korstnaga tare kinkimise. Vallasemana koges ta elus raskeid hetki, aga ei murdunud.
Taarka elas kaasa setodele perekonnanimede panemise, ta ise sai priinimeks tillukese hingemaa tõttu Pisumaa. Petserimaalaste perenimed on valdavalt välja mõelnud keeleteadlane Villem Ernits ja need on vormistatud tema nimederaamatusse „15 000 uut sugunime“ (Tartu, 1921). Seal leiduvad perekonnanimed on ilusad ja kõlavad, sageli looduslähedased, pole ühtki -bergi, -manni ega -sonni.
Petserimaa hindas kõrgelt oma leelotajaid, korraldades neile 1922. a Petseris paljude nimekate külaliste osavõtul suurejoonelise leelopäeva, kust ei puudunud esileelotajate Hilana Taarka ja Martina Irö savist rinnakujud ning maalitud portreed neist ja Miko Odest, lisaks rahalised toetused.
Taarka mälestust hoiab Obinitsas lauluema kivikuju ja temanimeline omakultuuri preemia. Kõike seda on kirjaniku sulg nauditavalt Petserimaa looduse ilu ülistades ilukirjanduslikult arendanud ja Hilana Taarkale väärikalt kirjeldanud.
Eesti ajaloo taustal hargneb romaani edasine sündmustik tänu tulevasele abielupaarile, juba mainitud Trõnne algkooli juhatajale ja õpetajale Olga Heletähele ning Petserimaa kooliinspektorile Atsi Laevurile kohalikul haridusmaastikul. Haridus ja selle andmine oli riiklikult kõrgelt väärtustatud ja tähelepanu all. Nende ametialaselt külastatud Petserimaa lõunaosas paiknenud eesti-läti-vene segaasustusega Laura oli eesti aja algul koguni gümnaasiumialevik. Seal ning mujalgi andis üht-teist haridusolude parandamiseks teha. Paikkonnaga oli 1924. a seotud ka küsimärgiline maadevahetus Lätiga.
Maakonna hariduse lipulaev oli Petseri Gümnaasium, mida kutsuti hellitavalt Alma Mater Petserianaks. Kool tähistas 11. veebruaril 1939 pidulikult oma 20. aastapäeva. Peokõnes märkis direktor Aleksander Rikken, et kooli on lõpetanud 17 lennus eesti osakonnas 261 ja vene omas 331 abiturienti. Muide, Tartu Ülikooli rektori Edgar Kanti sõnul oli gümnaasiumihoone Eestis ilusaim!
Seati sisse „vaikiv ajastu“, kus väike poliitiline klikk haaras vägivaldselt võimu ning ärastas riigi ja viis selle kuristiku servale. See sündmustik kajastub kõnealuses Petserimaa romaaniski.
Majandusliku mõtlemise ja edasipüüdlikkusega paistsid romaanis silma maanoored Siim Heletäht ja Valjo Vananurm. Igapäevaellu tulid jalgratas, raadio, tuulegeneraator ja isegi pildiaparaat. Taludesse püstitati ajakohaseid elamuid ja loomakasvatushooneid, soetati traktoreid ja rehepeksumasinaid, moodustati piima- ja masinaühistuid, tegeleti maaparandusega – elu läks ülesmäge.
Ajakirjandus ja raadio tõi teateid 1934. aasta 12. märtsi sõjaväelisest veretust, kuid häbiväärsest riigipöördest, mis tegi lõpu Eesti demokraatlikule riigikorrale ja pani trellide taha ning häbimärgistas Eesti Vabariigi eest Vabadussõjas võidelnud vapse ja nende ühiskonna uuendustele püüelnud erakonda. Tehti jõhker lõpp menukaimale Eesti erakonnale. Seati sisse „vaikiv ajastu“, kus väike poliitiline klikk haaras vägivaldselt võimu ning ärastas riigi ja viis selle kuristiku servale. See sündmustik kajastub kõnealuses Petserimaa romaaniski.
Romaani on kirjutatud nii Petseri 1939. aasta 24. mai suurtulekahju, millele elas kogu Eesti abistavalt kaasa kui ka riigi hääletu alistumine. Ometi oli viis päeva enne baaside lepingu sõlmimist lausunud vägede ülemjuhataja: „Samal ajal peame me ise ennast kindlalt ja julgelt valmis olema kaitsma. Seda meie teeme. Meie teame, et kindel enesekaitse on rohkem väärt kui lootused teiste abile.“ Protestiks äraandlikule ja riigireetmisele läinud poliitikale lahkus romaani keskne tegelane Valjo Vananurm Kaitseliidust.
1939. a detsembrikuu tähistaeva all Eesti linna Petseri lumistel tänavatel jalutanud Siim Heletäht ja tema sõbranna ei teadnud kloostri härmatanud müüri ääres Mihhaili kiriku Raudväravate juures, mis veel tulemas on. Tulekul olid sündmused, kus kümned tuhanded eestlased teenisid kuklalasu, koha küüdivagunis, Siberi vangilaagris, langemise Karjala kannasel, Sinimägedel või ,,Tšehhi põrgus“, märja haua Läänemeres, ristideta haua metsades või elu paguluses.
Õiglasi hinnanguid ja ümberhinnanguid ajaloo keerulistele sündmustele ootab lugeja tulevikult eriti paljukannatanud Petserimaa ajaloo taustal. Ärka, Eesti Vabariik ja sea oma üheks välispoliitiliseks prioriteediks riigi territoriaalne terviklikkus, mida ootavad tuhanded Eesti idaalade kodanikud ja nende järeletulijad!
Petserimaa sõber Aldo Kals
