Ta meenutas, et prantslased ehitasid oma vabariigi 100. juubeliks Eiffeli torni ning kutsus ehitama ka Eesti 100. juubeliks metafoorilist torni, mis „särab ja paistab kaugele”. President võrdles Eestit tabavalt metsmaasikaga. „Ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega oska teda ka hinnata.” Mäletame ju oma lapsepõlvest maasikate korjamist raielangil või metsasalus – kui ilusad ja head need punased marjakesed olid!
Prof Tarmo Kulmar oli pettunud, et president ei puudutatud oma kõnes suhteid idanaabriga jt muresid (PM, 27.02.). Aga võib-olla pole alati vajagi suuri sõnu tehagi. Tallinnas kaitsejõudude paraadi jälginud vene sõjandusajakirja Natsionalnaja Oborona peatoimetaja Igor Korotshenko kommenteeris nähtut nii: „See, kuidas need sõdurid paraadil marssisid, pani mind mõtlema, et poliitikute arvates on kuskilt sõjaline oht ootamas. Tunda oli justkui mingit ebamäärast hirmu Venemaa ees ja seda võis täheldada nii paraadil kui ka mujal linnas liikudes.” See on siis tema vaatevinkel. Aga kui mõelda Venemaal pidevalt korraldatavatele sõjaväeparaadidele ja avalikule võidurelvastumisele, võiks irooniliselt vastu küsida, kas venelased kardavad oma militaarset jõudu demonstreerides äkki Eesti kallaletungi? Meie vabariigi aastapäeva tähistati üle maailma, sh ka Venemaal, kus Eesti suursaadik Venemaal Jüri Luik avas Moskvas Eesti saatkonnas Eduard Wiiralti graafika näituse. Tähenduslik on asjolu, et Wiiralt osales vabatahtlikuna Vabadussõjas.
Hiljuti sai selles rubriigis murelikult küsitud, kellele ulatada siinse eestluse tõrvik. See probleem on ilmselt lahendatud, nagu selgus vabariigi aastapäeva aktusel Toronto Eesti Majas, kus toimus järk-järguline sümboolse tõrviku üleandmine vanadelt noortele – mudilasteni välja. See oli selge ja piltlik vihje kontsertaktuse nimetusele „Tuleviku tõrvik”. Liigutav ja südamlik hetk! Aga seda oli ju kogu aktus, mis kujunes omamoodi väikeseks laulu- ja tantsupeoks. Rahvarohke publiku seas oli rõõmustavalt palju iga põlvkonna esindajaid. Ja keegi ei pidanud paljuks ka meie hümni 3. salmi laulmist.
Eestlus elab Torontos edasi ka siis, kui kõik ei räägi enam perfektset eesti keelt ja sillana toimiv inglise keel aitab hädast välja. Peamine on jääda seotuks Eesti ja eestlusega.
Elle Puusaag
