Lasteaia viimasel aastal ei olnud ta veel kindel, kas ta on venelane või eestlane, vähemalt ei osanud küsimusele vastata. Mõnikümmend aastat hiljem Vabadusesamba avamisel oskas küll, kuid ärritus küsimusest, kas tema maailm on sinimustvalge. Ärritus sel määral, et küsija pidi end poksitreeneriks kuulutama – kindluse mõttes, et mitte pasunasse saada. Jah, autor on eestlane. Aga kõne all olevas raamatus on ta sillamäelane. See on samasugune sünteetiline rahvus kui väliseestlane, selle ainsa vahega, et seda väliseestlust elati oma kodu- ja sünnimaal. Asulas, kus eesti rahvusest elanikke oli 5,5 protsenti koguarvust.
Autor on nagu paljud selle kirjatüki lugejadki dp-de järeltulija. Emapoolne vanaisa tahtis olla aus võruke, aga tal ei lastud olla, ei aus ega võruke. 1940. aastal anti talle kui kehvikule maa näol soovimatut juurdelõiget. Pärast tuli sellest nii palju pahandust, et pidi Virumaale kolima kogu oma ilusa võru keelega. Isapoolne vanavanaisa muundus sama kogemata kombel korralikust kommunistist kulakuks ja saadeti Siberist Siberisse. Kui vabast siberlasest saab mittevaba siberlane, siis on selline asi võimalik. Displaced persons, tõlgitagu seda kuidas tahes.
Veel üks oluline tähelepanek. Meie, väliseestlased, oleme pool sajandit igal oma uuel asukohamaal oodanud, et meid kuulataks; väites, et meie tunneme kommunismi tõelist olemust. Siinkirjutaja peab vähemalt iseendale piinlikkusega tunnistama, et on valetanud. Kuidas me saime kommunismi tõelist olemust tunda, kui me pole kunagi Sillamäel elanud!
Meie, pagulaste, järeltulijail oli müstiline „kodu-Eesti”, mida nende vanemad taga igatsesid. Sillamäe lastel oli sama müstiline „päris-Eesti”. Käeulatuses, kuid mitte tingimata kättesaadav. Kas nende vanemad seda taga igatsesid, polnud võimalik nende vaikimisest välja lugeda.
Pärast selle raamatu lugemist teab nende ridade kirjutaja paljusid asju, mida ta muidu poleks vist iial teada saanud. Et astma nimeline haigus eksisteeris küll Nõukogude Liidus, kuid mitte Sillamäel. Seal oli ülemiste hingamisteede katarr. Et kogu inimkonna ajalugu on jada sündmustest, mille toimumist peeti kunagi võimatuks. Et Sillamäel ei tuntud koolivägivalla mõistet. Suur vene poiss lihtsalt võttis pisikesel eestlasel kraenurgast kinni ning seda rusikas hoides toksis sama käega vastu suunurka. Kulutas selle tegevuse juures ära kogu oma eestikeelse sõnavara: „Ma peksan”.
Vanad roomlased väitsid, et viinas peitub tõde. Nõukogude Liidus teati, et see on ainuke tõde. Viinapudel seisis konkreetselt laual ja oli ainus, kes sulle ei valetanud. Ei püüdnud väita, et ta on vesi. Viin oli viin. Tol ajal oli joomine omamoodi dissidentlus. Täis peaga oleks iga mees korra majja löönud, kui ainult polnuks seda neetud võimu segamas. Sõna- ja mõttevabaduse tingimustes on samad mehed lihtsalt joodikud.
Kui venelasest kooliõpetaja rääkis klassis, et enne 1940. aastat korjasid eesti lapsed prügikastidest toitu, siis ta ise uskus seda. Ta ei teadnud, et kordas sõnu, mida kunagi olid rääkinud eesti juunikommunistid.
Suurtelt inimestelt oli sõjajärgsel lapsel mõttetu küsida kaht asja: kust tulevad lapsed ja mis juhtus sõja ajal tegelikult. Teist küsimust polnud võimalik kurega seletada. Lihtsalt vaikiti.
Kokkuvõttes on see hirmus hea raamat. Kohati hirmus, läbinisti hea. Kui ta ainult ei oleks nii neetult aus! Fiktsioonina poleks ta kaugeltki nii hirmus. Ega kaugeltki nii hea. Leppigem sellega, mis on. Nii hea fantaasiaga kirjanikku pole vist olemas, kes oskas Sillamäe välja mõelda. Soovitan lugeda.
Eerik Purje
