Prantsusmaa ja eriti selle pealinnas Pariisis nähtav sisejulgeoleku tagamise viis on kindlasti matšolik, kus erinevad sisejulgeoleku jõud ei lase tekkida mingit kahtlust, kelle käes on selles riigis jõud. Oma relvastatud kohalolekut tuletatakse pidevalt meelde ja see on signaal, et kui riigi poolt kehestatud piire soovitakse rikkuda, siis tuleb kindlasti arvestada jõulise sekkumisega riigi poolt.
Veidi teise varjundiga tugevat politseid tajusin Austraalias. On selge, et selle mandri valgete ajalugu on sealse politseikultuuri sünnitanud. Austraalias ei pruugi sa politseid pidevalt silme ees näha, kuid eksisteerib üldine teadmine, et kui tekib mingi konflikt politseiga, siis ei pruugi see sinu jaoks meeldiv olla. Piir lubatu ja mittelubatu vahel on seatud sedasi, et kui jääd riigis kehtestatud reeglitega kooskõlla, siis saad politseilt heatahtliku suhtumise või isegi jääd politsei vaateväljast välja. Reeglite rikkumise korral ei hakka Austraalia politsei aega raiskama ja rakendab kohe jõudu, et kõigile oleks selge, et sellel maal tuleb reegleid täita.
Eesti politsei taassündis 1990ndate algul ja seetõttu ei saa ja ega avalikkus nimetagi meie politseid miilitsa järglaseks. Eesti politsei sündis esiteks viitega Teise maailmasõja eelsele politseile, kes Nõukogude võimude poolt suuresti füüsiliselt repressioonide käigus hävitati. Kuid Eesti politsei sündis taas ka laulva revolutsiooni ja rahvusliku taasärkamise ajal ning sellesse organisatsioonikultuuri on sisse pandud väga kindel kultuuriline kood. Eesti politseil on kindlasti sarnasust Saksamaa politseisüsteemiga, aga samas ehk enam Soome ning Skandinaavia kogukonnalähedasema politseiga. Ta ei sekku asjata, aga on siiski lähedal, teda pole vaja karta ning vaadates neid päris ilusates vormides mehi-naisi, tekib kodanikel tunne, et see on meie endi lastest koosnev sisejulgeoleku jõud. Eesti politsei on oma koosseisult selline, et meie politseiks ei loe sisejulgeoleku ametnikke kindlasti vaid eestlased, sest politseiharidussüsteem on enda hulka kutsunud alati ka teiste rahvuste esindajaid. Nendegi vanemad, vennad-õed, sugulased vaatavad neid politseinikke kui meie politseid. Seega on tegelikult meil olemas head eeldused rahulikuks riigiks.
Meie politsei sai kümme aastat tagasi väga tõsised lahinguristsed ja tuli sellest katsest auga välja. Mulle on aga arusaamatu, et meie ajakirjandus pole viimase kümnendiga sisejulgeoleku teemade kajastamisel eriti targemaks saanud. Vahel on tunne, et ajakirjanike noorem põlvkond teeb mingit teenustööd teatud poliitikutele kohe päris labasel kombel. Millal küll meie noorema põlvkonna ajakirjanikud saavad kord sisejulgeoleku kajastamise maailmatasemel koolituse. Kogu maailmas targad ajakirjanikud saavad aru, et sisejulgeoleku teemade kajastamine pole sama, kui kollase pressi uudiseid treida.
Aprillis 2017 otsustasid mõned Brüsselis resideerivad poliitikud teha endale reklaami kümne aasta taguste sündmuste meenutamisega. Kuid nad unustasid ära ja ajakirjanikud ei soovinudki analüüsida, et kui meie politsei (koos abipolitseiga) ja kaitseliidu liikmed näitasid üles selles kriisis vaprust, mis tunnustamist väärt, siis poliitikutel pole mingit alust end tagantjärgi kangelasteks maalida, sest taolise sisejulgeoleku kriisi tekitamine oli kindlasti juhtimisviga. Nüüd, kümme aastat hiljem, tahetakse unustada, et tollased sündmused mõjutavad meie elu tänaseni. Näiteks on see ikka veel ettekäändeks transiidiblokaadis, jm.
Meie poliitiline kultuur peaks olema küps hoida ära samu skeeme, et mida kaugemale jäävad tõelised lahingud, seda enam kasvab kangelaste hulk, kes esitlevad teatud sündmuste kangelastena. Väärastunud tähelepanuvajadus viib taoliste eeskujude järgimiseni, sest juba märgivad ka ajakirjanikud, et meil on tekkimas ühiskonnas nähtus, mida võiks nimetada “räuskavaks vähemuseks”. See tähendab, et on saanud moodsaks end määratleda mingi vähemusena (mis tahes mõttes) ja siis hakata agressiivselt endale tähelepanu ja eri kohtlemist nõudma. Taoline räuskav vähemus tõmbab endale tähelepanu ka sellega, et on agressiivselt “kõige vastu”, mida ühiskonnas tahetakse teha, samas pakkumata midagi alternatiivset.
Selle aasta kevad on pannud Eestis liiklejad suure surve alla. Riigi reeglid, millal vahetada ohutuse mõttes talverehvid suverehvide vastu, on tühja jooksnud, sest ikka tuleb taevast veel lund ja lörtsi alla. Taolises olukorras on segadus tekkinud ka mõne mootoratturi peas. Omamoodi proovikiviks nii politseile, ühiskonnale kui ajakirjandusele sai noormees, kes otsustas narrida politseid, ignoreerides korduvaid peatumismärguandeid ja kihutades koos oma noore kaaslannaga linnas isegi 200-kilomeetrise tunnikiirusega. Politsei oli taolises olukorras pandud keerulisse olukorda, sest mootorratturi hullumeelne käitumine tuli kuidagi lõpetada. Politsei võttis selles olukorras riski ja sekkus jõuliselt sündmustesse. Olukorra tõsidust arvestades sai politsei hakkama selles olukorras heal tasemel. Kuid just siis andis ajakirjandus “võrdse kohtlemise ettekäändel” kõik meediakanalid kätte sellele räuskavale vähemusele, kes küll tunnistades enda rikkumisi püüdis süüdlaseks teha ikkagi politseid.
Politsei ja sisejulgeolekujõud on ühiskonnas pidevas dialoogis ja on oluline, et ajakirjanikeni jõuaks arusaamine, et ka neil on kohustus sellele dialoogile kaasa aidata. Kümme aastat tagasi andis meie politsei nii riigi siseselt kui välismaale tugeva signaali, et Eesti politsei saab kriitilistes olukordades hakkama ja siin ei tasu ka väljast intrigeerida. Samas oli see sündmus meie ühiskonnale tervikuna haavaks, mida ajakirjandusel ei tasuks igal kevadel meediaklikkide nimel meenutada. See püsib inimestel ka ilma selleta kaua meeles.
Politsei peab oma töös tegema vahel raskeid otsuseid (kus võimalus eksida ja saada ise karistada), aga tahaks loota, et ühe “rullnoka” jõulisel peatamisel, mille meedia suureks sündmuseks puhus, on siiski meie politseikultuurile positiivne mõju. Tahaks loota, et noored, kes sel kevad-suvel mootorratta- või autorooli istuvad, mäletavad, et Eestis kehtib reegel, mis loeb korrektseks politsei peatamismärguandeid täita ja politseinike eest põgenemine pole tark tegu. Samas tahaks politseinikele panna südamele, et ühiskonna üldiselt positiivne suhtumine oma sisejulgeoleku jõududesse on omaette väärtus, mida tuleb väga hoida, sest rahva poolehoid on üks suur energialaeng, mis aitab seda rasket ametit väärikalt kanda.
Peeter Järvelaid
Sisekaitseakadeemia rektor 2003-2005
