Ometi on selle juures üsna mitu häirivat asjaolu. Kõigepealt – miks kirjutati piirileping taas alla Moskvas ja mitte Tallinnas, nagu algul oli kavatsetud? Miks oli selle lepingu sõlmimisega nii kiire – lausa tuli takus? Miks loovutati Venemaale Saaremaa-suurune maa-ala (2993 km² ehk 5% oma territooriumist) ning nõustuti Eestile ebasoodsa merepiiri nihutamisega? Miks ei küsitud nende alade eest midagi vastu? Näiteks Venemaal asuvaid Tartu Ülikooli varasid või presidendi ametiraha? Kuuldavasti ei söandanud Eesti loovutatud alade tagasisaamise küsimust läbirääkimistel ametlikult tõstatadagi. Kas hirm Venemaa ees on tõesti nii suur? Jääb mulje, et Eesti aina loovutab ega saa vastu mitte midagi.
Kõige enam tekitab küsimusi aga piirileppe suhe meie riikliku alustalaga – Tartu rahuga. Uudisteportaali Delfi juhtkirjas (19.02.) leitakse, et Eesti pole piirilepinguga loobunud Tartu rahust ja et Tartu rahu on sootuks teine teema. Ometi oli just Tartu rahu Eesti diplomaatia suurim võit, mis tagas meie riigile suveräänsuse ning võimaldas ka taastada Eesti Vabariigi iseseisvuse õigusliku järjepidevuse põhimõtte alusel.
Ajakirjanik Juku-Kalle Raid kirjutab, et nüüd allakirjutatud lepingu juures häirib Tartu rahu ja piirilepingu seos või õigemini seosetus. Kuid Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor Matthew Crandall kirjutab Postimehes: „Tartu rahulepingu väärtus ei seisne piiri kui sellise paika panemises. Selle väärtus seisab Eesti rahvusriigi loomises.” On see siis mingi ajalooline anakronism? Et Eesti-Vene piiriküsimused on fikseeritud Tartu rahulepinguga, mille mainimise tõttu eelneva lepingu preambulis Venemaa oma allkirja tagasi võttis, on nüüd selge, et uus lepe kujutab endast juriidiliselt kinnitatud loobumist Eesti aladest. Just seda peaksid riigikogulased leppe ratifitseerimise hääletusel silmas pidama.
Mõistagi peavad naaberriikide vahel olema head suhted ja ka piirid täpselt määratletud, aga on kahtlane, kas Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud piirileping on just see imeline võluvitsake kahe riigi vaheliste vägagi keeruliste suhete parandamiseks. Vähe lootust, et piirilepingu allkirjastamine annab Eestile suhetes Venemaaga otsekohe mingeid märgatavaid eeliseid. Otse vastupidi – kohe piirileppe allakirjutamise päeval tõstatas Vene välisminister Lavrov juhust kasutades venekeelse hariduse ja NATO õppuste teema ning tegi vihjed natsismi ülistamisele Eestis, mida meedias nimetati ebaviisakuseks. Pigem oli küll tegemist sihiliku solvanguga.
Elle Puusaag
