Nende esindaja Ülo Mattheus kirjutab: “Koos piirileppe sõlmimisega antakse lõplikult midagi ära ja mitte ainult maad ja merd, vaid ka tükike Eesti hingest, usust oma riiki ja selle püsimisse.” (Pm, 13.10). Kuidas ja miks sõlmida lepingut riigiga, mis ei austa rahvusvahelist õigust ega teiste riikide suveräänsust? Seda enam, et Eesti-Vene piirilepe on Eestile vastuolus põhiseadusega, mille kohaselt kulgeb Eesti maismaapiir Tartu rahulepingu järgset piiri mööda. Nii võib siis piirileppe sõlmimine Venemaaga kahjustada Eesti riikluse õiguslikku järjepidevust, mida Moskva ju siiani ei tunnusta. 1993. a teatas Vene välisministeerium, et Venemaa seisukohast ei eksisteeri Tartu rahulepingut üldse. Ometi oli see ju sõlmitud jumaldatud punadiktaatori Lenini teadmisel ja nõusolekul!
Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross, kes oli 1992. a diplomaat Eesti esinduses ÜRO juures, meenutab, kuidas nad koos suursaadik Ernst Jaaksoniga kohtusid New Yorgis Venemaa esindajatega viimaste palvel. Venelased olid irooniliselt häälestatatud ning väitsid, et eestlased ei saa asjadest õigesti aru. Kross kirjutab, et Jaakson lahendas olukorra kiiresti ja löövalt. Ta võttis taskust 1927. a välja antud Eesti diplomaatilise passi ja näitas katkematult kehtinud diplomaatilisi viisasid 1992. aastani ning ütles: “Mina olen siin 65 aastat esindanud ühte riiki ja kui te mind näete, siis järelikult ei saa teie aru, millise riigi esindajaga te räägite.”” (ÕL, 11.10.) Ilmselt oli see üks kõnekam tõend Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kohta.
Riigikogu seisab nüüd keerulise dilemma ees – kas ratifitseerida Eesti-Vene piirileping või mitte. Kuigi see peaks ideaalis vähendama julgeolekuriske, on fakt, et idanaabrit pole viimase 1000 aasta jooksul mitte miski takistanud Eestisse tungimast. Jääb üle loota riigikogulaste kompetentsusele ja saalomonlikule tarkusele nii fundamentaalse tähtsusega otsuse langetamisel.
Elle Puusaag