Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, mida tähendab olla eestlane. Kui naasin 2025. aasta suvel Eestisse pärast 26 aastat välismaal (Ungaris, Šotimaal ja Austrias), tundus alguses, et ma ei pruugi siia päriselt sobida. Lapsena ekstravertsemas kultuuriruumis välja kujunenud iseloom kipub igas olukorras kiiresti silma paistma ja vahel tekkis isegi keelebarjääri puudumisest hoolimata kultuuribarjääri tunne. Eestisse naasmine tõi esialgu esile ka midagi sügavamat: selle vaikse kurbuse ja ajaloolise raskuse, mida paljud endas kannavad. Osa sellest tundub pärinevat juba (vana)vanavanemate kogemustest. Lääne-Euroopa heaoluühiskonnas elades ei pea selle tundega iga päev silmitsi seisma. Samas eraldas see kogemus mind ka teistest nn lääneeurooplastest, eriti pärast Ukraina sõja algust. Eestis olles on seda ajaloolist raskust aga lihtsam jagada, sageli isegi ilma sõnadeta. Just see jagatud kogemus on tasapisi toonud tagasi ka kuuluvustunde ja rahu.
Täispikka artiklit saab lugeda portaalis Global Estonian:
https://globalestonian.com/et/stories/pikk-tee-tagasi-eestisse
