ning hiljem on võimalik järelvaatamine. Selleks jälgige TEK Facebooki lehte või lugege lähemalt infot meie WordPressi lehelt ning registreerige end kindlasti.
Mis on viinud selleni, et alustasin suurpõgenemise 1944 teema teavitamisega Eestis ja väljaspool seda. Olen olnud Torontos nii Tartu College’is, Eesti Majas kui ka legendaarses Kotkajärve Metsaülikoolis. Oli õnne olla samuti Euroopa Eesti Kooriga Toronto lähedal Suveharja laulupeol Seedriorus, kus kohtusin Roman Toi ja paljude väga armsate kohalike eesti inimestega. Imetlesin meie pagulaste hästi hoitud eestlust, kus neil maalapikestel olid äramärgitud Narva allee, nägin Viljandi silda ja palju muud. Tundsin end nagu Eestis. Rääkisin paljude inimestega, tegin intervjuusid ja mõistsin äkki, kui vähe teavad Eesti inimesed pagulaste tegmistest. Niisugune uhke eestlaseks olemise tunne tekkis mul ka Austraalia, Ameerika Ühndriikide, Inglismaa, Saksamaa ja Rootsi eesti pagulatsega kohtumisel. Kuulsin lähemalt heast Balti rahvaste heast koostööst väljaspool Eestit. Siis ei osanud ma veel arvata, et kümne aasta pärast viib see Euroopa Liidule suurprojekti esitamisele ,,Euroopa traumaatiline mälu – naispagulased ja suurpõgenemine 1944“ (European Traumatic Memory – Women Refugees During the 1944 Baltic Escape) (BE1944-CERV-2023).
Kümne aasta jooksul lindistasin pagulaste eestluse hoidmist nii asukohamaade kogukondades kui ka erinevatel suursündmustel Kanadas, USA-s, Austraalias, Saksamaal, Inglismaal ja Rootsis ning avaldasin artikleid eesti paguluseteemal, sealhulgas ka Eesti Elus.
Mis kõik on seda pikka teekonna ettevõtmist veel mõjutanud? Muidugi mitmeid jälgi, mis olid märgilise tähendusega, võin leida juba varajasest lapsepõlvest. See kõik arenes minus ja kasvas pidevalt tegevuseks juba küpses täiskavanueas. Näiteks kutsuti mind 80ndatelaastatel estofiil Vladimir Macura Prahas juhitud opositsioonilise Läänemere Liidu rühmitusse (vt Riigikogu Toimetised, 15, 2007). Hiljem Karli Ülikoolis sai minu huviobjektiks Balti riikide regionaalne koostöö. Olin siis Eesti Kultuuriseltside Ühenduse ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu juhatuse liige, samuti Euroopa Eestlaste Koori ja Baltic Heritage Network liige. Töötades Tšehhi Vabariigi saatkonnas Tallinnas, kutsuti Tallinna Ülikooli õppejõuks ja samuti osalema väliseesti kultuuri uuringute projektis. Kümne aasta jooksul lindistasin pagulaste eestluse hoidmist nii asukohamaade kogukondades kui ka erinevatel suursündmustel Kanadas, USA-s, Austraalias, Saksamaal, Inglismaal ja Rootsis ning avaldasin artikleid eesti paguluseteemal, sealhulgas ka Eesti Elus.
Oma tegevusega jõudsin äratundmiseni, et meie ühisteadvuses pole kindlat kohta Eesti 1944. a sügisel toimunule ja selle põhjustele. Peaaegu 50 aastat kestnud okupatsioon, mil ENSV võimud vaikisid nn pagulaseestlased ja nende saatused maha ning laimasid neid aastakümneid ,,kodumaa reetjateks“, manipuleerides ja muutes sündmuste tegelike põhjuste tähendust. Need erinevused, mida teadsin Eestis ja väljaspool kuuldud pagulaste lood ei olnud ühesugused, mis viitas ühisteadvuse puudumisele.
Korraldasin väliseesti ja pagulaste tegemisi tutvustavaid konverentse Tallinna Ülikoolis (2008 ja 2015), olles samal ajal mitme vabaühenduse ja keskseltsi liige. Juunis 2018. a õnnestus panna Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) resolutsiooni Suurpõgenemine 1944 teema ja sama aasta septembris alustasin Eestis suurpõgenemine 1944 (SP1944) korrapäraste teabeseminaride korraldamisega, avasime Evelin Sennetiga ,,1944. aasta suurpõgenemine“ nimelise veebilehe. ÜEKN esimehe ja juhatuse toel saatsime Riigikogule kirja, tehes ettepaneku kuulutada 19. september ametlikult suurpõgenemise mälestuspäevaks. Pagulased tähistavad ju väjaspool Eestit aastakümneid septembri 1944 sündmusi, mil ca 80 000 eestlast põgenesid oma elu hoidmiseks võõrale maale.
Mitmepäevaste 75. SP1944 aastapäeva sündmuste korraldamine viis ÜEKN Suurpõgenemine 1944 Toimkonna loomiseni ning aasta hiljem asutasime Evelin Sennettiga selle toetuseks Tammepuu Eesti Klubi mtü (TEK). Nii saime korraldada iga-aastaseid teabeseminare veebis Eestis ka koroonatingimustes.
Eestit, Lätit ja Leedut seob ühine lähiajaloo kogemus ning samas ka hea koostöö…
Nii liikusingi järjekindlalt Euroopa Liidu projekti suunas, püüdes kaasata Eesti Riigikogu ja valitsuse liikmeid ja Läti Saeimat. Olen püüdnud käsitleda septembrit 1944 laiemalt. Eestit, Lätit ja Leedut seob ühine lähiajaloo kogemus ning samas ka hea koostöö (vt Acta Politica: TPÜ riigiteaduste osakonna väljaanne, 2004). Kuid Eestis polnud võimalik leida toetust mälu projektile Läti ja Leedu kaasamiseks.
Alates 2022. aastast õnnestus tänu Riigikogu Väliseesti toetusrühma esimehe Tarmo Kruusimäe toetusele kaasata ka Läti ja Leedu okupatsioonimuuseumite uurijaid. See tõi TEK juhatuse mõttele katsetada Euroopa Mälu projektiga. Partnereid otsides kaasas TEK Eesti Mälu Instituudi, Leedu Genotsiidi ja Vastupanu Uurimise Keskuse, Läti Okupatsioonide Muuseumi, Eesti Naisuurimis- ja Teabekeskuse, Eestirootslaste Kultuuriomavalitsuse ning kauagse koostööpartneri Tallinna 32. keskkooli näitemängu grupi KOKK. TEK esitatud projekt jõudis 276-st esitatud taotlusest väljavalitud 38 hulka (vt suurpogenemine1944.wordpress.com)!
Ühendame oma kogukonnad ja leiame 1944. aasta septembrikuule kindla koha meie Eesti ühisteadvuses. Oleme üks rahvas, mille ühendusmaa on Eesti. Jätkame selles vallas head ja vajalikku koostööd oma kahe lõunanaabri rahvaga, kellel samad lähiajaloo kogemused.
Pani kirja Iivi Zajedova
Toimetanud Evelin Täht