Tema ei tea palju laste ajude arenemisest - need algaastad on eriti mõjuvad. Ja pean ütlema, et need sireenid, pommiplahvatused, tulekahjud ja see inimeste mass põgenemas kuhugi teadmatusse jätavad sügavad haavad. Lapsed tunnevad kõike vaistlikult, neile ei pea midagi ütlema. Ja see mälestus jääb kauaks nagu üks halb unenägu.
Kui meie põgenemisele mõtlema hakkan, siis pean taustaks natuke ajalukku minema, et aru saada, miks põgenemise idee üldse tuli. Aastad 1940/41 olid verised hirmuaastad Eestis. Nõukogude okupatsiooni aeg oli pingeline ja hirmuäratav, inimesed kadusid, neid tapeti ja küüditati. Kui mõelda, et küüditajad olid eesti kommunistid! Hädaohus olid poliitikud, juhtivad ja isamaaliselt meelestatud inimesed. Peamiselt terve valitsus oli ära viidud juba 1940. aastal. Meie, lapsed, veetsime suved maal vanavanemate juures (Eesti komme!). Vanemad ei julgenud kodus magada - ja oli ka põhjust, kuna kord tulid meilegi küüditajad ukse taha. Seekord aga pääsesime.
Nii et kui rinne jälle lääne poole liikus, oli oht, et jääme jälle venelaste kätte. Ei olnud loota, et see eelmisest parem tuleks.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
