Meie pere – isa, ema ja mina, jõudsime laevaga 28. septembril Saksamaale. Läbi mitme läbikäigulaagri saadeti meid alul Berliini kaudu Bad Tölz’i (Münchenist lõunas!), kus pidavat olema eestlaste kogumispunkt. 6. oktoobril kohale jõudes öeldi seal aga, et meie koht on hoopis Põhja-Saksamaal, Mecklenburgis – Bad Tölz’ist 700 km (440 miili) põhjas!! Algas äärmiselt väsitav rongisõit tagasi, ikka ühest linnast teise, täiskiilutud ronge vahetades. 16. oktoobril jõudsime Parchim’is (Mecklenburg) asuvasse, traataiaga ümbritsetud läbikäigulaagrisse. Siin veetsime kuus nädalat, kuni meid novembri lõpus toodi Läänemere äärsesse kuurorti Kühlungsborn (Rostockist läänes).
Kühlungsborn oli looduslikult ilus koht, avara liivarannaga, hulk rannahotelle männimetsa all. Viimased olid rekvireeritud sõjaväe laatsarettideks, kuid kahte väikesesse hotelli majutati balti põgenikud. Eestlasi oli seal vahest 60 inimest, igal perekonnal väike tuba, toitlustamine hotelli söögisaalis. Nii oli Kühlungsborn meiesugustele põgenikele hea varjupaik, eriti kuna asulat õhurünnakud ei ähvardanud. Siiski olid ka tõsised puudused. Tubades olid küll väikesed raudahjud, kuid päevaks anti vaid paar turbabriketti ja suveks mõeldud hoone ei pidanud sooja. Käisime metsa all hagu korjamas, kuid sedagi leidus vähe. Nii tuli palju külma kannatada. Toit söögisaalis polnud rikkalik ja mulle meenub ikka, kuidas hommikul isa ja ema oma tillukesed, terveks päevaks mõeldud võiratsioonid minu taldrikule panid… Siiski olime paremates oludes kui paljud teised. Eestlastele omaselt korraldati söögisaalis kultuurilisi üritusi (seal oli klaver), peeti jõuluõhtu jm. Neli-viis nooremat meist käis isegi paar kuud saksa gümnaasiumis, kuni jaanuaris 1945 hoone sõjaväe poolt üle võeti.
1945. a kevadel oli selge, et head pole oodata. Idarinne nihkus pidevalt lähemale. Mu isa käsutati koos teiste eesti meestega Mecklenburgi idapiirile kaitsekraave kaevama. See oli meile raske mure, kuid õnneks tulid nad sealt mõne nädala järel tagasi. Olukord aga halvenes ja peeti aru, kas püüda minna Stralsundi, kust parvlaev viis Taani. Kuidagi aga polnud julgust minna tagasi ida suunas, vastu lähenevale Punaarmeele. Jäime endiselt Kühlungsborni istuma.
See oli 1. mai varahommikul, kui ema mind äratas, et peame hakkame jalgsi minema, sest mingit transpordivõimalust enam polnud. Haarasime kätte, mida kanda jõudsime – minul viiul kastiga ja portfell paari raamatuga (need on mul tänini alles!), isa-emal mõned riided ja veidi toitu. Meiega liitus üks eesti proua kahe lapsega. Õnneks oli ilm ilus, kui astusime mööda maanteed, avarad põllud kahel pool. Olukorra tõsidust tunnistas siiski äkiline plahvatus, kui eemal lasti õhku sõjaväe raadiojaam. Meenuvad ka 4-5 haavatud saksa sõdurit, kes meist kiirkäigul möödusid. Ühe kõnnak näitas, et tal puudusid varbad ja osa labajalast. Ilmselt kavatsesid nad endid vangi anda lääneliitlastele, venelaste asemel.
Kui jõudsime Neubukowi asulasse (16 km), muutus seisund drastiliselt. Siit läks läbi Rostocki ja Wismari vaheline peatee. Maantee oli täis põgenikke – eraisikud jalgsi, hobuvankritel ja autodel, nende vahel sõjaväesõidukid ja sõdurid. On ju nii, et kui variseb tsiviilvõim, võib veel loota sõjaväe distsipliinile. ,Kui aga variseb sõjavägi, pole enam mingit korda ega kaitset. Kogu see mass voogas korratult lääne suunas. Nägime pilte, mida ei taha meenutada. Isegi maanteega paralleelne raudteeliin oli sammhaaval liikuvatest rongidest ummistunud. Meid saatev eesti proua lastega sai õnneks ühele veoautole; meie kolmekesi aga rühkisime jalgsi edasi. Veel oli minna 30 kilomeetrit (19 miili), kuni hilisõhtul Wismarisse jõudsime. Siin vajusime üliväsinult raudteejaama põrandale.
Varahommikul jätkus teekond samades oludes. Järgmise asulani, Grevesmühlen, oli 22 kilomeetrit (14 miili) maad. Kohale jõudes märkasin seal sõjaväeautot, millel suur valge viisnurk. Kuna teadsin valge ja punase viisnurga vahet, siis oli selge, et olime jõudnud Ameerika vägedeni. Hetk hiljem nägin üht nende sõdurit raekoja treppi mööda üles jooksmas. Ehkki oli kergendustunne, vaevas endiselt ränk väsimus. Puhkasime mõne tunni teeäärses aiamajakeses ja siis jätkasime edasimarssi Lübecki suunas, siiski väiksema pinge all. Möödusime paigast, kus saksa sõjaväe autokolonn oli lennukite poolt põlema tulistatud. Tee oli täis põlenud autosid, plahvatanud bensiinivaate jm. Aga üsna ükskõikselt mõjus see – olime ju näinud hullemat.
Lübeckini oli veel 40 km (25 miili), kuid poolel teel meid peatati, sest 8. mail alistus Saksamaa ja teedel valitses ajutine liikluskeeld. Järgmiseks kolmeks nädalaks oli meie koduks ühe mõisa heinaküün. Mäletan seal gruppi saksa vanamehi, kes lugesid äsjailmunud ajalehte. Selles olid ära toodud võitjate – Roosevelt, Churchill ja Stalin – pildid ja jutt, kuidas need olid maailma päästnud. Selle peale ütles üks meestest: “Oh vaene Saksamaa, kui sügavale oled sina vajunud!” Lübeckisse jõudes oli meil seljataga üle saja kilomeetri jalgsi põgenemist. Raskustest hoolimata pääsesime siiski eluga, mille eest olime tänulikud. Lübeckis algas uus elufaas DP-na (Displaced Person). See viis läbi mitme põgenikelaagri, kuni 1950 ka meile avanesid USA väravad.
Eeltoodu iseloomustas paljude Saksamaale põgenenud eestlaste saatust, kellest enamik oli majutatud Ida-Saksamaale või isegi Poola aladele. Kui siis sõjarinne ligines, evakueeriti neid kui vähegi võimalik, kuigi mõni jäi Punaarmee küüsi. Seisund halvenes 1945 ja üha enam oli igaühe isiklik mure, kuidas ennast päästa. Sellest ka meie põgenemine. Sõja lõpus olid Inglise ja Ameerika vägede valduses suured alad – osa Mecklenburgi, Thüringen jt., mis kuulusid kavandatud Vene okupatsioonitsooni alla. Siit toodi balti põgenikud enne ära, kui territoorium venelastele üle anti. Aga jälle – ikka jäid mõned maha, kes siis omal käel läände põgenesid või koguni Vene võimude kätte jäid. Lõpuks – mitte unustada neid kaasmaalasi, kes linnades õhurünnakute ohvriteks langesid.
Nii saabus Saksamaale põgenenud eestlastele rahu alles siis, kui lõppes sõda Euroopas.
Raul Pettai
