Elasime Oksa tänava ääres puumajas, aga tagahoovis, kivist majas oli leivatööstus. Tagahoov kuulutati sõjaväe-piirkonnaks ja püssimehed eraisikuid sinna ei lubanud.
Varsti külastas meid üks vene ohvitser ja küsis isalt, kas tema tuleks juhatama leivategemist oma endisesse tööstusse. Mu isa rääkis head vene keelt ja vastas, et ta ei soovi seda. Selle peale ohvitser küsis, kas isa ei taha siis vene sõjaväge aidata? Isa hakkas naerma ja vastas, et kui te nii mulle küsimuse esitate, siis ma ei tohi ju ,,ei“ ütelda. Ohvitser patsutas isale õlale ja ütles: ,,Tulge, jah, meid aitama!“ Nii hakkas isa tööle oma endises tööstuses.
Kui isa tuli, ütlesid mehed, et ta on arreteeritud ja peab nendega kaasa minema. Isa ütles, et tühja ma tulen ning käskis püssimeestel need mehed minema ajada.
Mõni päev hiljem koputasid me uksele kaks meest ja soovisid isaga rääkida. Ema vastas, et isa on tööl tagaaias asuvas leivatööstuses. Mehed läksid sinna. Aga püssimehed ei lubanud neil tagahoovi siseneda. Mehed ütlesid, et tahavad rääkida Trallaga. Üks püssimees läks isa - Trallat - kutsuma. Kui isa tuli, ütlesid mehed, et ta on arreteeritud ja peab nendega kaasa minema. Isa ütles, et tühja ma tulen ning käskis püssimeestel need mehed minema ajada. Püssimehed seda ka tegid ja arreteerijad teatasid oma ülemustele, et Trallat ei saa kätte, sest ta on pugenud vene sõjaväkke.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
