Diipiina tundsin end ise. Tundsin seda sügavalt isegi lapsena, teades juba kaheksa-aastasena, olles perekonnaga jõudnud sõjapõgenike laagrisse, et meile pakutakse ulualust ja toitu ühe suure organisatsiooni poolt, nimega UNRRA. Kui ma küll hiljem hakkasin mõtlema UNRRA (United Nations Relief and Rehabilitation Administration) peale, hakkasin hindama maailma kaastunnet ja lahkust. Mis siis, kui meid püüdis iseloomustada veidi alaväärtust tekitav väljend ,,diipii“. Maailma riigid tundsid meie olukorda ja tegid oma parima, et meid pärast suurt hävitamist elus hoida.
Mõeldes praegustele sõjapõgenikele Ukrainast leiame olulise vahe. Siin püüab iga riik omaette teha oma parima, et hoida elus neid, kes samuti surma eest on põgenenud. Hetkel puudub veel UNRRA või hiljem tekkinud IRO (International Refugee Organization), kes kogu selle raske olukorra üle võtaks.
Teine vahe praeguste ja mineviku sõjapõgenike juures on põgenike endi tahe ja oskus luua oma kogukonnad. Ühest küljest võiks öelda, et on liiga vara sellele mõelda. Sõda Ukrainas veel möllab. Aga praegu on õige hetk seda üles märkida, sest kogukondlik organiseerimine on olnud meie eestlaste iseloomustus.
Kas põgenikud hetkel liiguvad selles suunas? Ehk liiga vara sellele mõelda. Kui eestlased hakkasid Saksamaal põgenikelaagreis end organiseerima – koolid, koorid, teatrid, sport ja skautlus – oli sõda juba vähemalt pool aastat möödas. Ja pealegi, kas Ukraina põgenikud sellisele organiseerimisele üldse mõtlevad, kuna nende siht on kiiresti tagasi koju jõuda.
Just siin tekib kolmas oluline vahe Teise maailmasõja järgsete ja praeguste põgenike vahel. Meie ei soovinud kodumaale tagasi minna, kuna seal valitses meie mõrvarlik vaenlane, olgugi et seda alguses soovitasid lahkelt valitsevad ameeriklased ja inglased, enne kui nad olukorrast aru said.
Kasutaksin käesoleva targutamise juures aga võimalust teha väikse mäluhüppe ja meenutada oma nooruspõlvest kolme ja poole aasta pikkust ajavahemikku, kui viibisin sõjapõgenikuna okupeeritud Saksamaal. Tahaksin lugeja silme ette luua mõned pildid noore poisikese elust diipiina.
Olin, jah, kodumaata noor sõjapõgenik. Siin pakun teile näiteid, mida tähendas kord olla selline. Olin põgenik, aga kellele pakkus huvitavat elu kiiresti loodud ja hästi organiseeritud kogukond. On märkimisväärne mõelda, kuivõrd see kandus sõjapõgenike laagrist Põhja-Ameerika eestlaskonda.
Kui kaheksa-aastasena jõudsin perega Oldenburgis asuvasse põgenikelaagrisse, mis kandis nime Bloherfelde, sain aru, et laagris olid käimas vastuolud. Ja toimusid valimised. Jah, ka põgeniku elu võis mõnikord olla poliitiline. Valiti siis laagrile uus komandant. Selleks sai lugupeetud kirikuõpetaja Friedrich Stockholm, kelle vanim poeg, samuti ordineeritud, oli peatselt minu kooliõpetaja.
Tekkis aga olukord, kus vanem härra Stockholm väga vajas abilist. Selleks osutus minu perekonna isa Karl Haakon Raudsepp, kes saksa okupatsiooni ajal oli okupeeritud Eesti Riigikontrolli abidirektor. Tuligi välja, et isast kui laagri abikomandandist kujunes Bloherfelde laagri tegelik vajaduste täitja ja organiseerija. Samas mäletan jumalateenistusi, milles jutlust pidas õp. Friedrich Stockholm, seejuures ka ühte matust, kus lahkunud oli minuvanune poisike. Mäletan, kui sügavalt see minule mõjus.
Väga tähelepanuväärt oli aga laagri kool. Minule imponeeris naisõpetaja Adele Unt, kelle abikaasa oli kolonel Jaan Unt, kes viibis ka laagris. Minule selgitati, et kolonel Unt võttis üle Julius Kuperjanovi sõjaväeüksuse Vabadussõja ajal. Mäletan veel, kuis vanaema minule nimetas, et ta võttis osa Kuperjanovi matusest Tartus. Nii mina äkki tutvusin sügava arusaamisega Eesti ajalooga.
Seoses kooliga mäletan, kui oli vaja minna tegema ettelaulmist kooli laulukoori juhi ees. Olin saksa okupatsiooni ajal Nõmmel elades raadios kuulnud Eesti Leegion marssi. See minule nii meeldis, et hõiskasin marssides laulule kaasa. Aga lauluproovil ei suutnud ma õiget piuksugi välja ajada. Nii et kukkusin haledalt läbi. Mind koolikoori ei võetud. See juhtum on minule teravalt meelde jäänud.
Kui laagrisse saabusime, pidi minu perekond – ema, isa, pisiõde ja mina – ajutiselt jagama ühte tuba vanema abielupaariga. Siinjuures lahke härra Eduard Krusten (kirjanik Pedro Krusteni vanem vend) aga kinkis minule suupilli. Minul polnud sugugi keeruline suupillil tuntud viise välja puhuda. Sellisest muusikast sain kohe aru. Siis võttis Eduard Krusten mind käsile ja õpetas minule umba-umba piibulaulu. Sellega jõudsin nii kaugele, et suutsin seda esitada skautlikul lõkkel. Nii et koorilaulu proovil läbikukkunust sai hiljem asja.
Mäletan, kui populaarne oli sport, just kergejõustik. Laagrielanike hulgas leidus noormees, kes võttis poisid käsile ja õpetas meile kõrgushüpet ja kuulitõuget ning korraldas sagedast võidujooksmist laagri teedel. Sellest ajast peale on minust tänapäevani saanud selle spordi pidev jälgija maailma tasandil. Nii kulges minu haridus, kui olin vaid üheksa-aastane – veidi Eesti ajalugu, suutäis muusikat ja arusaamine spordist.
Aga kõige mõjuvam oli lugemine. Vanem rahvas hoolitses selle eest, et noortel oli alati midagi lugeda. Haruldane nähe sõjapõgenike elus oli ühendus Saksamaal ja Rootsis elunevate pagulaste vahel. Minu raamaturiiulil on isegi praegu veel Rootsis 1945.a. kirjastatud Henno Jänese ,,Meie emakeel“, küll veidi kulunud olukorras. Hakkas aga meie sõrmede vahele tekkima ka Oskar Lutsu ,,Kevade“ ja August Gailiti ,,Toomas Nipernaadi“. Rootsist olid hakanud meile Saksamaale saatma kaasmaalased seal trükitud kirjandust.
Alguses luges isa meile ette Toomas Nipernaadit. Minule meeldis. Siis võtsin raamatu käsile ja hakkasin ise paksu raamatut lugema. Nii õppisingi lugemise ilma vaevata. Kuna raamatuid oli vähe, pidin leppima Tammsaare ,,Tõde ja õigusega“. Esimesed köited istusid minule, eriti teine köide, aga siis läksid raamatud igavaks. Huvitav, et 11-aastasena võtsin hiljem siiski kätte eesti keelde tõlgitud vene autorite lood. Ja olen sellest saadik kange ilukirjanduse fänn, mis iganes kultuurist ja tihti võõrkeeles.
Kõige markantsem osa meie laagri elus oli eesti teater. Sellele kaasnesid kontserdid kunstmuusika kõrgel tasemel. Juhtus nii, et just meie laagrisse saabusid elukutselised näitlejad ja lauljad, kes olid samuti põgenenud kodumaalt. Kohalik inglaste korraldus määras meie laagri koosseisu suure seltsimaja, milles paiknes kontsertsaal koos lavaga. Selles saalis nautis laagrirahvas haruldasi ettekandeid.
Kui ma 20 aastat hiljem Torontosse elama saabusin, leidsin uues asukohas – minule üllatuseks – nagu pika ühendava niidina minevikust, samuti ja jälle nimetuse ,,Eesti Teater“! Ja samade nimedega kui diipii laagris: Söödor, Vohu, Vabamäe. Ajavahemiku jooksul oli minust kujunenud uuel vabal maal küll Kanada kaitseväe ohvitser ja ühe Toronto keskkooli õpetaja. Aga alati tundsin end uhkelt kui Eesti pagulane.
Kuigi nii kanadalaste poolt kui ka mõne kaaseestlase huulilt hakkas kostma meie iseloomustamiseks väljend ,,uus-kanadalane“, jäi minu südamesse nimetus ,,pagulane“, sest olen alati kuulunud kodumaale. Sõnad ,,kodumaa“ ja ,,põgenik“ on käesoleval ajavahemikul eriti tähendusrikkad.
Andres Raudsepp