Mõeldud, tehtud. Hoiatasin, et matk on pikem kui Port Sydneyst, esimene osa läbi sügava metsa. Rada oli küll kunagi puhastatud Tuckeri ehk Takkeri järve äärde, kuigi mitte nii hästi märgitud kui ehk aastakümmend hiljem, mil sai oranžide paelte järgi, metsameeste teenäitajatega, julgelt liikuda. Tuli natuke teed tunda. Asusime varahommikul teele, enne Koprajärve vasakule lasketiiru poole, varemetest mööda, mäenõlvakute kõrval, karates kohati üle langenud puude. Jõudsime Tuckerini, kus perekonnad Tarum ja Komi olid suvilad ehitanud ilusa järve kaldale. Advokaat Mart Tarum oli Kotkajärve soetamiseloos üks keskne kuju, andes juriidilise nõuande-tegevusega oma panuse, et skautidel/gaididel oleks oma mängumaa.
Tuckerist edasi oli metsa vahel midagi, mida oleks peaaegu võinud pidada autoteeks, selline, kus kive ja auke palju. Autoga on hiljem seda teed sõidetud, väga aeglaselt, ettevaatlikult. See viis Menominee järveni, kus nii mõnelgi eestlasel oli suvila. Selleks ajaks oli juba higi laubal pärlendamas. Ja paraku tuli viimane osa matkast ette võtta maantee pervel. Mitte poolt nii kena kui Port Sydneyst, kus autoliiklust vähem ja puud andsid varju. Muskoka maanteel nr 2 (Brunel Road) kihutasid autod kiiremini ja asfaldilt peegeldas kuumust. Juulikuine matk vajas visadust. Kuid Baysville’i jõuti.
Tänane Baysville on samuti hoopis teist nägu, on olemas suvel kord nädalas turg, jäätisekiosk tammi ääres, hea restoran ja kohalikku nö „käsitööõlle” pruuli on saada (Eestis on see väljendus kasutusel, rumal tõlge, craft beer sobib inglise keeles, eesti keeles aga mitte).
Lihad ja värske sai ostetud, rauapoest saeleht, ka üht-teist muud vajalikku, seljakotti laaditud, siis enne tagasimatka puhkus autoparanduskoja juures pingil. Nüüd oli päris ebameeldiv leitsakus, täis seljakotiga matkata, autode heitgaase sisse hingata. Küll oli hea lõpuks Menominee tee juures metsa pöörata. Ja Tuckerini jõudes lootes Tarumite ja Komide arusaamisele teha karastav kümblus, et higi ei tõmbaks rohkem sääski juurde, kui tarvis.
Taas läbi metsa, vahel vaistlikult, vahel rajal kuni Koprajärveni. Suu hakkas vett jooksma, väliköögis sütel praetud veiseliha ei olnud vaja palju kauem oodata. Seljakott siis onni rõdule, asusin lahti pakkima. Kuid kus oli saeleht, terve retke põhjus? Viimati mäletasin selle Baysville’i pingi peale asetamist enne pakkimist, et viimaseks pauna asetada. Ju ta sinna jäigi… tühja kah. Kuid sugeda sain korralikult, kuna tubli kaasmatkaja oli väsinud, sääskedest söödud. Ei tea, kas see oli üks põhjus, miks suhted karidele hiljem jooksid, võis aga rolli mängida.
Muide, aasta hiljem, Menominee järve ääres oli boheemlaslik seltskond koos. Kaasaarvatud üks tänane tuntud MÜ juhtkuju. Oskasime sellise sauna kütta, et panime hoone põlema. Kui ähmi täis teised saunalised tuld kustutasid, enne kui punane kikas katusele jõudis, istus too habemik saunalaval edasi, kiites, et nii head kuuma sauna pole ta veel saanud… kuid jäägu sellised lood järgmise aasta hapukurgi hooajaks.
Tõnu Naelapea, Toronto
