Sõja võitnud liitlased (Saksamaa alistus 8. mail 1945) arvasid, et Saksamaale tulnud miljonid põgenikud lähevad nüüd tagasi oma kodudesse ja sellega on asjal lõpp. Sellest ka nende hooldamiseks loodud organisatsiooni nimi: UNRRA - United Nations Rehabilitation and Repatriation Agency. Kui aga enamik ida-eurooplasi keeldus Nõukogude Liidu poolt okupeeritud kodumaadele tagasi minemast, muutus seisund radikaalselt.
Liitlased pidid nüüd umbes 1.2 miljonile kodutule, ametliku nimega Displaced Persons (DP), leidma elupaigad. Sõjas purustatud Saksamaal polnud see kerge ja nii kasutati kõiki võimalusi: endised Saksa sõjaväe kasarmud ja laagrid, tööstushooned, koolimajad, hotellid jm. Võeti isegi üle mitmed asulad, kust sakslased sunniti ajutiselt lahkuma ja nende kodudesse majutati DP-d. Nii leidsime ka meie (isa, ema ja mina) 30. mail elukoha Lübeckis, kus endisse politsei barakklaagrisse Schwartauer Alleel majutati ligi 400 eestlast. Kokku oli Lübecki piirkonnas ligi paar tuhat eestlast.
Mu käesoleva artikli sihiks pole aga üldise olukorra kirjeldus, sest ammendavaid ülevaateid saab mitmest teosest, näiteks 1999.a ilmunud raamat ,,DP Kroonika - Eesti pagulased Saksamaal 1944-51“ (autor Ferdinand Kool, Eesti Arhiiv Ühendriikides), samuti selle 2014.a avaldatud ingliskeelne versioon ,,DP Chronicle - Estonian Refugees in Germany“. Tahan seevastu eriliselt esile tõsta tookordset eestlaste meelekindlust ja püüet haridust omandada ka rasketes tingimustes. Seepärast on need read tänuavaldus tolleaegsetele tegelastele, kes andsid oma parima, et meie noored jääksid eestlasteks mõttes, sõnas ja kirjas.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
