21. sajandil rändavad Euroopa teedel taas põgenikud. Tegemist on kogu Euroopat halvava suurima rändekriisiga II maailmasõja lõpust alates. Põgenikud on läbinud jalgsi pikki vahemaid ning suurem osa neist on nüüd juba Austrias ja Saksamaal. Vaevalt jäävad nemad aga viimasteks. Neid tuleb kindlasti veel ja veel.
Saksamaa on lubanud tänavu majutada kokku 500.000 või isegi 800.000 põgenikku, aga vajadus on palju suurem. Paiguti näib, et Euroopa Liit (EL) on kaotamas kontrolli olukorra üle. Asüülitaotlejad tuleb ju kusagile majutada ja varustada neid esmavajalikuga.
Sunduslikud kvoodid
Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker pidas 9. septembril Euroopa Parlamendi ees kõne olukorrast liidus, nentides, et see pole hea.
Ta tegi ettepaneku lisaks varem teatatud 40.000-le veel 120.000 pagulase kohustuslikuks ümberjaotamiseks. Kohustuslikud kvoodid välistavad liikmesriikide (sh ka Eesti) otsustusõiguse selle üle, kui palju põgenikke vastu võtta. Uue plaani järgi peaks Eesti vastu võtma 373 pagulast. Kui aga põgenikevoog jätkub, tuleb Eestil neid ilmselt rohkemgi vastu võtta. Kas kohalikel omavalitsustel jätkub selleks ressursse? Võime vaid kujutleda, kui palju probleeme sellega kaasneb.
Kommenteerides Junckeri avaldust, ütles IRLi esimees Margus Tsahkna, et Eestil tuleb jääda oma suvel kujundatud seisukoha juurde, mille järgi peab liikmesriikidele jääma õigus ise otsustada, kui palju pagulasi vastu võetakse. “Eesti on solidaarne, aga solidaarsus eeldab osapoolte vaba tahet,” ütles Tsahkna. Tema sõnul ei lahenda pagulaste mehhaaniline laialijagamine olukorda ning ta soovitas selleasemel aidata põgenikke kodule lähemal.
On hämmastav, et niisugused rikkad Lähis-Ida riigid nagu Saudi Araabia, Katar, Kuveit ja Araabia Ühendemiraadid pole teinud mitte midagi põgenike heaks. Nad pole oma territooriumile kedagi paigutanud ega mingit abi andnud. Ometi on neil selleks olemas kõik võimalused – nii infrastruktuur kui ressursid.
Silmakirjalikkus, krokodillipisarad ja jaanalinnu mentaliteet
Kolumnist Anne Applebaum'il on Euroopa põgenikekriisist oma nägemus. Ta kirjutab, et see kriis on paljastanud Euroopa silmakirjalikkuse ning võrdleb seda sibula “lammutamisega”, kus eemaldatakse üks kiht teise järel. Kuigi sõnades ollakse sallivad ja kaastundlikud, on tegelik suhtumine vastupidine. Applebaum toob selle kohta mitmeid näiteid. Ungari-Serbia piirile põgenike takistamiseks püstitatud tara võrdleb ta raudse eesriidega; põgenike kohtlemist Lõuna-Moraavias ja Ungaris aga II maailmasõja eel natsi-Saksamaalt pagenud juutide saatusega jm.
Aga ka krokodillipisaraid valatakse. Eriti innukalt teeb seda Applebaumi hinnangul Briti tabloid The Sun, mis on tuntud oma immigrantide-vastase hoiaku poolest, aga varjab seda teeseldud kaastunde taha.
Applebaum koorib maha teisigi “silmakirjaliku sibula” kihte, kritiseerides mh ka Saksamaad. Siinkohal tahaks siiski mainekale kommentaatorile vastu vaielda, sest Saksamaa eraldas äsja migrantide abistamiseks 6 miljardit eurot ning on kehtestanud kindlad reeglid nende kiiremaks sulandumiseks ühiskonda. Vaevalt saaks seda kõike silmakirjalikkuseks pidada, kuigi kriitikud arvavad, et Saksamaa võtab hädalisi teistest riikidest lahkemalt vastu, lahendamaks oma rahvastiku vananemisest tekkivaid probleeme.
Applebaumi sõnul on praeguste sündmuste valgel ilmnenud Euroopa välispoliitiline kriis. Kui siiani on Euroopa suurriigid suhtunud Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuvasse üsnagi ükskõikselt ja peitnud jaanalinnu kombel piltlikult pea liivasse, siis nüüd on selle mentaliteedi tagajärjed käes.
Ka Postimehe juhtkirjas (05.09.) nenditakse, et pagulaskriis silmade sulgemise peale veel ei kao, kuid lisatakse, et selles ei maksa süüdistada Euroopa praeguseid valitsusi, sest lääs ei suuda Õhtumaa konfliktikoldeid niisama lihtsalt kustutada.
Mõeldes eestlaste suurele põgenemisele
Pagulaskriis on tekitanud Eestis intensiivse mõttevahetuse ning toonud kaasa väärtuste ja hoiakute ümberhindamise. Väliseestlased mõtlevad neil päevil oma põgenemisele üle Läänemere 1944. a sügisel.
Vabaerakonna Esinduskogu esimees Enn Meri kirjutab, et ta on ise sõjapõgenik, kes 1944. a septembris koos vanemate ja vennaga väikese paadiga Rootsi pages. Ta meenutab, kuidas rootslased andsid neile varjupaiga ja loa sinna jäämiseks. Küllap on see ka paljude meie lugejate kogemus. Siis ei nõutud midagi, oldi rahul ja tänulikud kõige eest. Rootsi kuningriigis pole midagi muutunud! Nii kogunesid vabatahtlikud ka nüüd, 8. septembril Stockholmi keskraudteejaama pagulasi vastu võtma riiete, toidu ja kohviga.
Meri leiab, et paguluse lootusetust, kurbust ja valu kogenud rahvana peab meil jätkuma kaastunnet ka nüüdisaja pagulaste suhtes.
Läinud nädalal nägime kõik fotot 3-aastasest surnuna lebavast Süüria poisist Aylan Kurdist Türgi rannal. Uppusid ka ta paar aastat vanem vend ja ema. Briti-Somaali poeet Warsan Shire on kirjutanud: “Keegi ei pane oma lapsi paati, kui vesi pole ohutum maismaast.” (No one puts their children in a boat unless the water is safer than the land.) See on ilmselt ka eesti emade ja isade kogemus, sest sageli oli põgenemine ainus võimalus säilitada enda ja oma pereliikmete elu.
*
Nii või teisiti – praegune olukord kujutab endast kaasaegse maailma fundamentaalset kriisi, millega seisab silmitsi eeskätt Euroopa.
Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kes on kes. Milline on nende tagapõhi? Miks nad on kodumaalt lahkunud? Mis siis, kui põgenike hulka on äkki sokutatud ISIS-e võitlejaid – võimalus, millele uudisteagentuurid on juba viidanud?
Euroopa rändekriis jätkub, selle lõpplahendus nihkub kaugesse tulevikku.
