Tegemist on ju kahetahulise probleemiga: ühelt poolt tuleb uuel asukohamaal põgenikele tagada inimväärsed elamistingimused; teisalt peab aga põgenik ilmutama oma uue asukohamaa vastu lojaalsust; üle saama kultuurišokist; kohanema võõra kliimaga; teistsuguse usu, tavade, toitudega jne, jne. Sõjakoledused läbi teinud põgenikud vajavad kindlasti ka hingelist tuge.
Ajaloolane Kaja Kumer-Haukanõmm võrdleb 1944. a Läände jõudnud eestlaste ja tänapäeval potentsiaalsete Eestisse saabuvate põgenike lõimumisvõimet ning kinnitab, et seda ei saa isegi võrrelda (EPL, 31.05). Ometi oli ka Läände põgenenud eestlastel probleeme uue asukohamaa ühiskonda sulandumisega. Kumer-Haukanõmm kirjutab: “Pealiskaudsel vaatlemisel võivad ju paista Rootsi, Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse ja teistesse riikidesse jõudnud eestlaste lood positiivsetena. Meedias sõna saanud väliseestlase puhul vaatab meile vastu eluga hästi toimetulev, majanduslikult kindlustatud rahvuskaaslane.” Aga tegelikult? Sellele oskavad kindlasti kõige paremini vastata need meie lugejad, kes kogesid päevast-päeva probleeme oma uue elu sisseseadmisel. Eesti laulja ja muusik Siiri Sisask kirjutab: “Ma ei kujuta ette, kuidas põgenesid kunagi meilt meie kaasmaalased “valgetel laevadel”. Mida nad lootsid, mis neile osaks sai ja kuidas nendesse suhtuti?” (ÕL, 07.07.).
EK kava kehtestada liikmesriikidele põgenikekvoodid põhjustas 26. juunil toimunud tippkohtumisel diplomaatilise sõnasõja, misjärel lükati komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri esitatud plaan tagasi.
Põgenikekriisi valus teema ähvardab Euroopat üha enam lõhestada.
9. juulil toimus EL-i liikmesriikide siseministrite kohtumine Luxembourgis, kus arutati ka pagulaste ümberjagamise üksikasju. Eesti siseminister Hanno Pevkur kinnitas, et Eesti ei loobu oma põhimõtetest mitte vastu võtta põgenikke kvoodi alusel. EK pakutud kava näeb Eesti puhul ette 1064 asüülitaotleja vastuvõtmist, ent kohaseks ja võimalikuks peetakse 150-200 põgeniku vastuvõtmist kahe aasta jooksul.
Kuigi pagulaste majutamise, toitlustamise, kohanemise ja lõimumise kulud on võimalik suures osas katta EL-i vahenditest, tuleb ka Eesti riigil endal kanda seoses sellega ränka koormat ja vastutust. Elu koosneb ju pisiasjadest, mis võivad esmapilgul näida küll tühistena, aga nende mõju on suurem, kui arvata võiks.
Elle Puusaag
