Kass teeb kah, aga kraabib mulla peale. Koera seostad ikke kondiga ja elevanti londiga, kunagi pole vastapidi old. Kirp on kah alati kangem kargaja old kui känguru.
Eesti vanarahva tarkus on kah sama mis ennegi, aga kui mõtlema akkad, siis on mõned veiksed nõksud vai varijandid juure tuld. See võib ka sellest tulla, et oled ise kah juba eesti vanarahvas, tahad tunnistada vai mitte. Aga tõsi ta on, et mõnedele vanadele sõnadele vai ütlemistele akkad omalt poolt peatükke manu kirjutama ja mõne kallal murrad pead, et kuda ta ikke nii olla saab.
Terav kirves leiab kivi, nüri mõistus ei leia sedagi. Pimedas on kõik kassid allid ja ehalised lollid. Kui keski sind nii ägedaste ründab, et pelgama akkad, üteldasse, et sul on süda saapasääres. No olgu vai saapasääres, aga ikke on olemas, sel ogaral ründajal pole teda üheski kohas. Julge undi rind on rasvane, aga ara koera nahk terve. Parem jänes püksis kui karu kannul.
Allpead austa, lollpead lohuta, aga paljaspead ära parasta, sest ühel päeval võid ise kah kiilakaks jääda. Tühi kott ei pidada püsti seisma, aga millega sa teda täidad? Mitte ülekohtuga, see reo ei püsi ju kotis. Ei tea, kas see pill, mis pika ilu peale tuleb, on seesama, mis ullu käes lõhki läheb? Neid on ju õige mitu, igal mehel oma ja naised pillivad vahel kah.
Eks seegi tõesta seda Vana Tõstamendi tarkust, et kes lollina ülikooli astub, on lõpetades üliloll. Mis inimesel algusest peale olemas, selle poleerib kool ära, et paremini silma paistaks.
Aitäh, sõbrad, et te minu eietusi ikke loete. Pole küll midagi uut siin päikese all, aga ega sellepärast maksa mind kuu peale saata.
Kargu Karla
