Paar aastat tagasi tegi keeleteadlane Indrek Park Kotkajärve Metsaülikoolis ettepaneku kuulutada eestlased põlisrahvaks. Põlisrahvana saaksime oma keelt ja kultuuri paremini kaitsta. ÜRO (UN) kuulutas 2019. aasta rahvusvaheliseks põlisrahvaste aastaks (IYIL 2019). Eesti on selle aasta juhtkomitees koos Prantsusmaa, Gambia, Equadori, Saudi-Araabia ja Austraaliaga ning aasta avati ametlikult 28. jaanuaril Pariisis UNESCO majas. Eestis avati põliskeelte aasta 15. veebruaril Tallinnas Kirjanike Majas. Esinesid keeleteadlased, põlisrahvaste kaitsjad, ürituse lõpetas luuletaja Contra oma võrokeelsete luuletustega.
Kes on põlisrahvad ja mis on põliskeel?
Põliskeel on piirkonnas räägitud või räägitav esmane keel ja seda räägib põlisrahvas. Sageli oleme harjunud nägema põlisrahvast sulgedega peakatetes ja erilistes rahvariietes, aga paljud tänapäeva põlisrahvad (näiteks saamid) ei erine välimuse poolest teistest elanikest. Baltimaade ainuke seadusega määratletud põliskeel on liivi keel, seda kaitseb Läti Vabariigi konstitutsioon. Aga sellest kaitsest hoolimata emakeelena liivi keelt enam ei räägita. Lisaks põliskeeltele räägime ka põlistest keeltest. Eesti keel on põline keel, millel on põlismurded.
Eesti kaitseb põlisrahvaste õigusi
Karmen Laus välisministeeriumist rääkis, et maailmas on 370 miljonit põlisrahva esindajaid 90 riigis ning 5000 erinevat põlisrahva kultuuri. Maailma 7000 keelest on 2700 hävimisohus. Kui surevad keeled, siis väheneb kultuuriline mitmekesisus. Keelel on meie kultuuris ülioluline osa, keel on mälu ja identiteedi kandja. Peame pöörama kogu maailmas tähelepanu põliskeelte ja kultuuride kaitsele, garanteerima neile võimaluse olemas olla. Selles töös ja kultuuridevahelise dialoogi hoidmisel on väga tähtis rahvusvaheline koostöö. Eesti on alati seisnud põlisrahvaste huvide eest.
Eesti keele lähemad sugulased
Keeleteadlane Karl Pajusalu rääkis läänemeresoome keelte kujunemisest ja sellest, et eesti keelele kõige lähem sugulaskeel vadja keel on kasvanud välja läänemeresoome algkeele põhjaharust. Peale kahe peamurde (põhja-ja lõunaeesti keele) on Eestis viis põlismurret, kus on väga vanu keelendeid ning kolm erinevat kultuuritüüpi. Keeleline ja kultuuriline mitmekesisus Eestis on väga suur tänu põlisusele ning kontaktidele naaberkeeltega (rootsi, alamsaksa, vene jne). Praegu on meie keel tugeva inglise mõju all, kuid siiski on Eestis ka seitse „aabitsaga murdekeelt“ – seto, võru, mulgi, kihnu, hiiu, sõrve ja kodavere. See annab lootust, et keeleline mitmekesisus jääb Eestis alles.
Emamaa ja isakeel?
Mitmete teadlaste arvates toimus lääne-uurali keelte levik tänapäeva Venemaa Euroopa-osa keskel ning selles läänemeresoome varaste algkeelte rääkijate rännakus Dnepri jõe alamjooksult läände Riia lahe äärde liikusid meie esiisad kõrvuti balti hõimudega, meie eellaste keel oli sel ajal balti algkeelega tihedalt kontaktis. DNA uurimine on välja selgitanud, et naisliinis on eestlastel rohkem Lääne-Euroopa geeniainest ning meesliinis kanname iidset soomeugri pärandit, mis on tõesti väga vana. Seetõttu peaksime ehk hoopis rääkima isakeelest ja emamaast?
Meie ja keelesugulased Venemaal
Eesti keeles on väga tugev inglise keele pealetung. Meie sugulaskeeled Venemaal on kimpus venestamisega. Mida saaksime ära teha, et keel oleks igal pool elus ja kasutusel? Maalt linna kolinutele jääb kodukülas alles oma „keelekodu“, kus võib vabalt esivanemate keelt rääkida, linnas aga seda teha ei juleta. Eestis on olukord isegi päris hea – Tallinnas tegutsevad setod, mulgid, võrokesed hoiavad seltsides oma keelt ja kultuuri elus. Venemaal elavate hõimukaaslaste ees on meil auvõlg – oma riigi kaudu saame neile toeks olla. Kas saame nende keelte säilimisele kaasa aidata või peame pealt vaatama vaikset hääbumist? Üks võimalus oleks riigiseadustega tagada keelte ja kultuuride kaitse. Kuid keeli hoiavad elus ikka inimesed ise. Kõige tähtsam on, et kõrghariduse saanud inimesed ei vahetaks välja oma emakeelt – ei vene ega inglise keele vastu.
Lea Kreinin, Tallinn
