Indrek küsis Neemelt, kuidas talle on meeldinud töö Ameerikas nii pikkade aastate jooksul, ja kommenteeris, et teda ajab segadusse USA poliitiline süsteem oma kongressi ja senatiga. Eks see nii olegi, et elus ajab segadusse see, mida sa ei tunne ega tea, kõik vana ja tuttav aga on imelihtne.
Paar päeva varem oli ETV-s jutusaade „Vabariigi kodanikud”, mis läks eetrisse vahetult enne USA presidendivalimisi. Ja see saade oli täiesti erinev eelmisest. Mulle tundus, et saatekülalised ei tundnud tegelikult ükski põhjalikult teemat, mida kajastati. Arutleti selle üle, mida tähendab ühe või teise kandidaadi võit Eestile. Olen seda saadet alati huviga jälginud, kuid seekord olin väga pettunud. Isegi Hardo Pajula, kes on majanduses väga tugev, ei tulnud välja originaalsete mõtetega.
„Kahekõnes” meeldis mulle kõige enam see, et Indrek Treufeldt oli saate põhjalikult ette valmistanud ja esitas Neeme Rauale just selliseid küsimusi, millele vaataja ootas vastust: mida Obama võit tähendab ja endaga kaasa toob, mida Romney tegi valesti oma kampaanias jms. Neeme Raua vastused olid täpsed ja asjalikud. Julgen seda väita, kuna olen ise valimisprotsessi üsna põhjalikult jälginud. Minu meelest on Eesti väga heas olukorras, sest tal on sellised ajakirjanikud nagu Indrek ja Neeme, kes esitavad oma seisukohti ausalt ja avameelselt ning ilma Ameerika-vastase hoiakuta, mida ma aga tihti kohtan „Vabariigi kodanike” saatejuhi Aarne Rannamäe puhul.
Mul on ka etteheiteid kodueestlastele. Tihti tundub, et eestlased püüavad olla samasugused nagu ollakse läänes. Ärimehed näiteks mängivad golfi, sest nii teevad ärimehed mujal maailmas. Muusikud käituvad nii, nagu tehakse mujal maailmas. Eesti teleseeriaid vaadates ei saa ma lahti tundest, et neid tehakse teiste malli järgi, ikka nii, nagu mujal ilmas tehakse. Poliitikud pole ka sellest patust puhtad, ehk vaid Juku-Kalle Raid ei kuulu sellesse seltskonda.
Ma ei arvagi, et eestlased peaksid muule ilmale näitama end vaid polkat tantsides ja verivorsti süües. Aga olen kindel, et eestlased peavad lõpuks aru saama, kes nad tegelikult on.
Mis seal salata, ka ma ise ei tea enam, kes ma olen. Minult on küsitud, mis keeles ma mõtlen ja unistan. See sõltub sellest, millest ma unistan ja kes nendes unistustes tegelane on. Kui ma mõtlen oma Ameerikas elavate lähedaste või sõprade peale, siis teen seda inglise keeles. Kui aga mõtlen oma igapäevase elu peale, siis teen seda eesti keeles, sest elan Eestis. Kahtlustan, et mul on kaks paralleelset mälurada – üks inglis- ja teine eestikeelne. Nii et kui eestlased räägivad Ameerikast, on mul vahel raske neid tõsiselt võtta. Aga kui keegi on seal aastaid elanud nagu Neeme Raud, kellele meeldib New York, siis kuulan tema arvamusi küll väga tõsiselt. Ameerikasse ei saa suhtuda ainult televisiooni ja filmide põhjal. See oleks sama, kui Eestile ja eestlastele antaks hinnang „Õnne 13″ või „Kodu keset linna” põhjal.
Minu esimene kohtumine Neeme Rauaga oli siis, kui ta kirjutas artikli Tallinna Eesti Majast. Ta nimetas seda kitšiks. Ma võtsin tema arvamust komplimendina.
Viido Polikarpus
