Pühapäeva evangeeliumi lugemine, Jh 6:24-35, räägib loo, kuidas inimesed, kes olid osa saanud leivaimest (viiest leivast ja kahest kalast jätkus Jeesuse õnnistusel küllalt, et toita suur inimhulk), tulid teda otsima. Neile siis Jeesus vastabki: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.
Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.“ (Jh 6:26-27)
Piiblist neid iidseid lugusid lugedes võib tänane lugeja sageli väita, et paljust pole võimalik kergesti aru saada ja neis lugudes on palju niisugust, mida pole võimalik sõnasõnalt tõesena võtta. Tõepoolest – need tekstid pole nii mõnuga loetavad kui ilukirjandus. Samuti on paljude Piibli tekstide mõistmiseks vaja tunda ajaloolist konteksti, mille keskelt need lood on sündinud. Jah! Jumala Sõna on nagu toekas käär karedat rukkileiba, mis võiga koos kindlasti libedamalt alla läheb. Kui aga leiva hoopis kõrvale heidame ja asume paljast võid sööma, hakkab varsti süda läikima – teisisõnu saabub hetk, kus meie kõht on ajust arukam… Leiba on vaja. Kui mitte muuks, siis vähemalt selleks, et oleks millelegi võid määrida. Nii on ka Jumala sõnaga. Seda lihtsalt peab tundma. Kui mitte rohkem, siis vähemalt nii palju, et mõista oma kultuuri tegelikke juuri.
Üksnes vee ja leivaga läbi ajamine on isegi paastuajaks päris tõsine kasinuse proov. Igapäevaselt on ju meie toidulaual enamasti kõik see, mida vanasti leivakõrvaseks nimetati. Kaunis emakeel on aga säilitanud leiva algse tähenduse peatoidusena. Näiteks – tööd tehes teenime leiba, vahel laseme ka leiba luusse ning töötuna jääksime leivast ilma.
Sekulariseerunud demokraatlikus ühiskonnas ollakse valmis usku ja kirikut aktsepteerima küll ning omal viisil tunnistatakse seda ka kultuuripärandi osana. Kuid kasutatakse seda heal meelel enamasti vaid pidupäevade tseremoniaalse osana. Rahvuspühadel laulavad hingestatult „Hoia, Jumal, Eestit“ paljud, kes argipäevas end kuidagi usuga seostada ei oska ega soovi. Kuid kirik ja pühalikud kombed peavad ka nende jaoks siiski olemas olema – no umbes nagu kirss tordil.
Pühapäeva pealkiri „Eluleib“ seab usu eluliselt tähtsale kohale. Usk Kristusesse pole mingil viisil vaid uskumine mingisse umbmäärasesse kõrgemasse jõusse või unelemine ebamäärases religioossuses. Kristuse tunnistamine tähendab uskumist, et Tema ka meie patud on lepitanud ja meil on rahu Jumalaga. See on vägi, mis annab õndsa/õnneliku lootuse kaduvuses elavale inimesele. Siit edasi saab alguse positiivsete muutuste ahel. Jumalaga lepitatu sõlmib rahu iseendaga, leiab lepituse ja rahu kaasinimestega. See omakorda annab põhjuse tänulikkuseks ning kingib jõudu toimetulekuks oludega, mille keskel hetkel viibime. Nagu leivast ammutatud energia toidab kogu inimese keha, nii muudab rahu Jumalaga kogu inimese elu.
Kas me seda tunnistame või ei, aga ka meie aja inimene otsib – vähemalt siis, kui ajalikkus end otseselt meelde tuletab – Jumalat. Vahel mulle küll tundub, et kohati päris paaniliselt ja palju abitumalt kui põlvkonnad, kellele rahu Jumalaga oli sama igapäevaselt eluline vajadus kui leivapaluke laual.
Mart Salumäe
