Nii palju mõistan, et märksõnadeks on noor, värske ja õrn ehk kõige-kõige esimesed kasvud. Võilille, naadi (Aegopodium podagraria) ja nurmenuku (Primula veris, cowslip) lehed on nüüd minulgi esmakordselt värskest peast korjatud, hakitud ja salatisse visatud. Karulauk (wild või bear's garlic), justkui piibelehed rohelise sibula maitsega, on ka kasutuse suhtes lihtsamate killast. Karulauk on tegelikult Eestis looduskaitse all, et metsaaluseid sellest lausa paljaks ei nopitaks. Kohusetundlikud korjavad pisteliselt – leht siit, leht sealt, kuid Tallinna külje all metsas oli näha lausa paljandeid.
Nagu kasemahlgi voolab enne lehtede ilmumist, on taimede värsketes lehtedes tohutu elujõud enne esimeste õite puhkemist. Nurmenukk on selles suhtes erand; see õitseb kohe ning kaunid õiedki on salati krooniks. 24. mail, kui ma fotol olevat salatit nautisin, lokkasid naadi, nõgese ja võilille massiivid juba poolde säärde. Võõrustav kokk Kristiina aga õpetas, et lainetava rohelise all on uued beebid – just neid heledaid naadilehti, mis alles krimpsus ja kortsus, tuleb korvi pista. Titenõgeseid tuleb samamoodi maa lähedalt näpsata. Pikaks ridvaks sirguva põdrakanepi puhul tuleb tegutseda enne selle õitsemist ja puiseks muutumist; karulaugu õienupud sobivad aga rooga kaunistavateks maitsepommideks.
Pean tunnistama, et olin parasjagu mures, kuidas mu kõhuke toorest metsasaaki vastu võtab. Ometi on see ühest küljest naeruväärne ja isegi kurb, et usaldame kaugelt maalt pärit ja pikki maid loksunud kallist poe rohekraami enam kui oma tuttavas looduses sirgunut.
Tumerohelised põdrakanepi varred muutsid kiirkeetmisjärgselt oliivjateks. Haledale värvile vaatamata oli maitse hõrk ja magus; sakslaste lemmiku, kevadisest valgest sparglist küll kiitsakamad, kuid kasvatamisega ei pea üldse vaeva nägema.
Veel oli koka köögilaual nõidusliku välimusega juurikaid: kuivatatud võilillejuuri. Neid ta lubas kohviveskis jahuks jahvatada. (Võilillejuurt käskis meie perearst mesilase või herilase hammustuse puhul murda ja nahale hõõruda.) Taimsed jahud on üks moeteema ajastul, kui on tuvastatud, et nisutoodetes sisalduv gluteen häirib paljude seedimist. Läinud nädalal sai maitstud kuusevõrseküpsiseid linaseemne- ja riisijahuga. Ja muidugi taina seest turritav-teretav heleroheline kuusevõrse. Vast võib äärmuslikkusele kalduvaks pidada kuivanud jõulukuuse okastest jahvatatud jahu (see ei ole väljamõeldis), küll aga mitte kastanijahu. Eesti oma marjajahusid müüakse loodustoodete- ja öko- (s.t. mahe- ehk orgaanilise toidu) poodides juba ammu. Nendega võib lähemalt tutvuda Taarapõllu talu kodulehel (www.taarapollu.ee), kus kõlab tutvustus: „Marjajahud sobivad lisamiseks putrudele, pannkoogitaignasse, küpsetistele. Sama julgelt võib kõiki meie kuivtooteid ja jahusid lisada lihatoitudele ja marinaadidele. Jahude tootmisel lihtsalt eraldame marjadest osa mahla, järelejäänud osa kuivatame ning jahvatame jahuks. Saadaval 80 ja 100g mugavates (ka lennukis lubatud!) pakendites hästivarustatud poodides üle Eesti.” Talu toodab astelpaju-, aroonia-, jõhvika-, mustika-, mustsõstra-, pohla-, punasesõstra-, rabarbri-, õuna- ja kukeseenejahusid.
Minu lähikonnas on lehekuu jooksul valmistatud ja söödud naadisuppi, hapendatud karulauku, et seda saaks järgmise kevadeni kasutada ning valmistatud pestot – teine säilitamisviis. Klassikaline itaallaste pesto on maitseküllane püree, mis koosneb basiilikust, küüslaugust, seedermänniseemnetest (pine nuts), oliiviõlist ja Parmesani juustust. Basiilikut võib aga asendada igasugu kohalike tumeroheliste maitsvate lehtedega, nt karulauk, naat, võilill või nõges (nettle). Äsjakuuldud uudiseks oli, et pesto valmistamisel võib imemaistvaid, aga paraku kalleid seedermänniseemeid asendada päevalilleseemnetega.
Alul pidin loo pealkirjaks panema „umbrohusalat” või „esimese rohimise salat”, kuid kartsin, et see tundub lugejaile pelutav. Just nii aga nimetab oma kevadisi salateid Metsamoorina tuntud kokk ja Antsla vallas perepargi pidaja Irje Karjus (44). „Parim viis umbrohust lahti saada, on see ära süüa,” väidab ta. Temalt pärineb järgmine pungasalati retsept (viiele): 1 värske kurk, 1 hapukurk, peotäis hakitud naati, peotäis hakitud nurmenukulehti, peotäis mustsõstrapungi ja noori lehti, veidi murulauku (chives), hakitud kikkaputke (Angelica archangelica). Kaste: 3 spl õli, veidi suhkrut, soola, värske sidruni mahla. Tükeldage kurgid ja segage ülejäänud koostisainetega. Valage kõik üle kastmega ning laske salatil enne serveerimist vähemalt 15 minutit maitsestuda.
Eesti laste väikestest pihkudest käib praegu läbi tohutu arv lilli. Nii nagu mina omal ajal Torontos oma Vanamamma aias sireliõite magusat imenatukest imesin, on meie lasteaiast õpitud komme lutsutada mittekõrvetavate nn piimanõgeste valgeid õisi. Võililleõitega päikesekollaseks värvitud teatrinägu on igapäevane nähtus.
Riina Kindlam, Tallinn
