Putini poliitilise pankroti tunnid
Putin on pannud kogu oma poliitilise kapitali Ukraina sõjale, panustades sellele nagu mängur, kes viskab kõik oma žetoonid ruleti ühe numbri peale. Kaotus Donbassis või veelgi hullem – Krimmi tagasivõtmine ukrainlaste poolt – oleks tema režiimi poliitiline surmatunnistus ja tema selline elulõpp, nagu tavaliselt saab osaks kukutatud diktaatoritele. Sõda saab ta pikendada kuni saabub vältimatu lõpp. Selle lõpu stsenaariumid võivad olla:
Poliitiline kollaps ehk „Prigožini hetk“ – paleepööre, kus mõni juba praegu nuga nühkiv usaldusisik võtab võimu.
Militaarne kollaps – Vene armee lagunemine, mis meenutab vene tankikolonni, mille kütus lõpeb enne sihtkohta jõudmist.
Majanduslik katastroof – hüperinflatsioon või totaalne majanduse kokkuvarisemine. Venemaa eelarvest 38% sõltub naftaekspordist, mis voolab peamiselt Hiinasse ja Indiasse. Kui USA peaks karmistama sanktsioone nende riikide suhtes, mida USA kongressis arutusel olev eelnõu teeks, oleks see viimane nael Putini kirstu.
Tõenäoliselt lõpetab Putini režiimi kõigi kolme koostoime.
Ukraina löök Venemaa tuumavõimekusele – strateegiline murrang
Ukraina 1. juuni rünnak Venemaa tuumaarsenali vastu ei olnud pelgalt järjekordne droonilöök. Tegemist oli ränga hoobiga Putini strateegilisele lennuväele. Ukrainal õnnestus ühe ööga hävitada umbes kolmandik Venemaa strateegilisest tuumajõudude lennuväest.
See operatsioon, mille koodnimi oli „Pautina“ ehk ämblikuvõrk, on Putini strateegilise võimekuse reaalne kahjustus, piirates oluliselt Kremli võimekust läbi viia ulatuslikke tuumalööke ja heidutusoperatsioone NATO ning Ukraina suunal. Pautinale järgnes rünnak Kurski silla alustalade pihta, mis on samm Krimmi vabastamise poole.
Putin pole ikka veel julgenud midagi selle kohta öelda, aga võib arvata, et ukrainlastel õnnestus ka vallanda laiaulatuslik, järjekordne süüdlaste otsimise nõiajaht, mis veelgi nõrgendab Vene sõjaväge ja Putini võimu.
Eesti jaoks oli see oluline julgeolekualane signaal: tugev ja edukas Ukraina on kindlaim garantii ka Baltimaade julgeolekule. See tähendab, et Venemaa võimekus piirkonnas uusi agressioone algatada on märkimisväärselt vähenenud, pakkudes Eestile ja kogu regiooni jaoks tõelist hingamisruumi ja võimalust keskenduda tulevikku suunatud arengutele.
Poolikud abinõud ehk „antibiootikumide vähene annus“
Lääne praeguseid sanktsioone on võrreldud antibiootikumidega, mille doos on liiga nõrk, et haigust välja ravida. Selle „tilguti-taktikaga“ on Putin saanud aega, et viirusega kohaneda, muutudes üha resistentsemaks ja ohtlikumaks.
Kõhklev Lääs pikendab sõda, andes Putinile võimaluse oma režiimi kunstlikult elus hoida. Ukraina maksab selle eest igapäevaselt verise hinna ning Euroopa julgeolekust on saanud kihlveokontor, kus panuseid tehakse Putini iga järgneva sammu peale.
Putini-järgse õudusunenäo müüt
Levinud kartus on, et Putini järglane võib olla veel hullem. Kuid Putini režiim on loonud sellise humanitaarkatastroofi ja julgeolekukriisi, mida ületada on pea võimatu. Isegi kui võimu haaraks uus despoot, võtaks tal aastaid või aastakümneid, et Venemaa uuesti välisagressiooni teele suunata. Stalinil kulus samuti üle kümne aasta võimu konsolideerimiseks, enne kui ta sai hakata kommunismi eksportima, seda tänu president Roosevelti naiivsusele Teise maailmasõja lõpupäevil, mis võimaldas Stalinil Euroopa kaarti ümber joonistada.
Praegu võib Venemaad võrrelda terroristliku võrgustikuga, mis pigem meenutab Al-Qaedat kui riiki. Koostöö Iraani, Põhja-Korea ja Venezuelaga rõhutab seda ohtlikku võrdlust. Venemaa on muutunud „maffiaimpeeriumiks“, kus riigiaparaat ja organiseeritud kuritegevus on nagu kaksikud, keda ei suuda lahutada isegi parim kirurg.
Putini Venemaa on nagu ohtlik kasvaja Euroopa kehal – ainus tõhus viis selle kõrvaldamiseks on riigi killustamine väiksemateks üksusteks. Selline killustumine võimaldaks Läänel julgeolekuohtu hallata ja demokraatlike protsesside tekkimist soodustada.
Putini langemine on vältimatu ning tema lahkumine ei ole mitte ainult võimalus, vaid ainuke tee rahu ja julgeoleku taastamiseks. Diktaatori võimult kukkumine avaks Venemaal võimaluse sisemiseks ümberkorraldamiseks, pakkudes lootust mitte ainult Ukrainale, vaid kogu maailmale. Selleks peab Lääs lõpuks loobuma kõhklemisest ja toetama Ukrainat täielikult ning tingimusteta.
Putini-järgne Eesti
Putini režiimi langemine ja Venemaa killustumine looksid Eestile harukordse julgeolekualase hingetõmbeaja. Kaitse-eelarve koormat oleks võimalik oluliselt vähendada, võimaldades keskenduda majanduskasvule ja sotsiaalsele stabiilsusele. Eesti muutuks investorite jaoks taas atraktiivseks ning saaks olla regionaalse stabiilsuse ankur.
Lisaks avaneks Eestile võimalus juhtida Baltimaade ja Põhjala riikide koostööd Venemaa killustumise järgses maailmas, toetades demokraatlike protsesside tekkimist ja õitsengut Venemaa regioonides. See oleks Eestile kui „uus laulva revolutsiooni hetk“, kus geopoliitiline hirm asenduks enesekindla optimismiga.
Lõppkokkuvõttes sõltub Eesti julgeolek Euroopa ja Lääne järjekindlusest Venemaa suunal. Kui Putin langeb, avaneb mitte ainult Venemaale, vaid kogu Euroopale – sealhulgas Eestile – ajalooline võimalus astuda rahumeelse ja julgeolekut tagava tuleviku suunas.
