Ka Saksa okupatsiooni inimkaotused olid suured, kokku 119 274 inimest. Kuid siin on arvesse võetud ka punalennuväe pommitamise ohvrid (vähemalt 2549 inimest), läände põgenenud soomepoisid (umbes 4000) ja rannarootslased (7920), Saksamaale (umbes 40 000) ja Rootsi ning Soome (umbes 25 000) põgenenud tsiviilisikud, aga ka Punaarmees langenud võitlejad (9747) ning Saksa ja Soome armees ning Omakaitses surma saanud (8741 inimest). Eraldi tuleb hinnata natside kuritegudest põhjustatud inimkaotusi. 1992. aastal asutatud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni hinnangul võis neid olla 13 245, kuid mitte rohkem kui 20 000. Nõukogude uurimisorganid panid sakslaste arvele ka enda kuriteod ning esitasid sellised arvud: 58 167 olevat maha lastud, 3140 surnuks piinatud ja 64 000 sõjavangi loeti hukkunuiks. Nendele arvudele pole kunagi dokumentaalset tõestust leitud ja pole lisatud ka ühtegi ohvrite nimekirja.
1944. aastal alanud teine Nõukogude okupatsioon tõi kaasa uue tapmiste ja arreteerimiste laine. Juba esimese oktoobrikuu aruande järgi oli vahistatud 1226 inimest. Detsembrikuus arreteeriti veel 1955 isikut ja vahistamised jätkusid. 1945. aasta KGB aruanne märgib vahistatute üldarvuks 5807, metsavõitluses tapetuid 565 ja repressioonide alla langenuid 8782. 1949. aasta märtsiküüditamisega viidi külmale maale 20 702 inimest. Noorim küüditatu oli aastane, kõige vanem 92 aastane. Kokku suri teel 51 inimest. Nn. banditismi vastases võitluses arreteeriti 20 351 inimest ja tapeti 1510, sunnitöölaagritesse karistust kandma saadeti 13 183 inimest.
On ilmselge, et kommunismiohvrite arv oli oluliselt suurem natsismiohvrite arvust ja seda on eesti rahvas kogu aeg teadnud. 468 000 inimest andsid omal ajal toetuse nõudmisele alustada kommunismiterrori uurimist ja süüdlaste vastutusele võtmist. Kuid juba 1992. aasta sügisel valitud Riigikogu unustas rahva nõudmised ja Riigikogu 9. koosseisu 5. istungjärk suutis 13. juunil 2001 koguni läbi kukutada põhiseaduskomisjonis heaks kiidetud seaduseelnõu 784 AE-2 „Kommunistliku režiimi kuritegudest Eestis“.
Lisaks inimkaotustele olid suured ka kommunistliku režiimi poolt tekitatud majanduskahjud, mida majandusdoktor Ülo Ennuste on lugenud 1,5 triljonist eurost suuremaks. Nõukogude Eesti majandus oli tüüpiline koloniaalmajandus, kus järgiti võõrvõimu huve, toimus kohalike loodusvarade ekstensiivne, röövellik kasutamine, varasem rahvuskeskne ja hästitoiminud majandusstruktuur hävitati ning riik isoleeriti maailmamajandusest. Ennesõjaaegne majandustase saavutati alles kuuekümnendatel aastatel ja okupatsioonidest põhjustatud mahajäämust võrreldes Põhjamaadega tunnetame me tänini. Mitte ühtegi suurt majandusobjekti ei ehitatud Eesti NSV-s eesti rahva huvides, ikka olid esikohal suure venna huvid. Sillamäe uraanitehas ehitati tuumasõja vajadusteks, Muuga süvasadam nälgivale nõukogude rahvale teravilja veoks Kanadast, Lasnamäe asum migrantide majutamiseks jne. Tegu oli nõukogude koloniaalvõimu majandusliku sissemarsiga Eestisse ja rahva assimileerimisega.
Läti, Leedu ja Poola poliitikute seas on idanemas mõte, hakata Venemaalt kui N. Liidu õigusjärglaselt sisse nõudma kompensatsiooni tekitatud majandus- ja inimkahjude eest. Selleks allkirjastas Eesti Vabariigi justiitsminister Urmas Reinsalu 2015. aastal oma Läti ja Leedu kolleegidega ühiskommünikee. Seda tehti väga õigel ajal, sest just samal ajal toimus Moskvas marurahvuslik kaasmaalaste kongress, kus valimatute sõnadega sarjati fašistlikke Balti riike ja nendepoolset venelaste tagakiusamist. Justiitsministri riigimehelik samm valitsuses heakskiitu ei leidnud, kuid tuleb meeles pidada, et meil on ratifitseerimisjärgus piirilepe Venemaaga. Suure osa eestimaalaste arvates oleks selle tegemine praegu ennatlik, sest kuidas saab seda teha agressorriigiga, kes isegi ei tunnista Eesti okupeerimist, annekteerimist ja inkorporeerimist „kurjuse impeeriumi“ koosseisu. Putinlik Venemaa ei kavatsegi meie okupeerimist tunnistada, kuid justiitsministrite ühiskommünikee võimaldab seda küsimust pikaajaliselt tõstatada ja jätta alles õhkõrna lootuse, et kunagi tuleb ka Venemaal võimule aus valitsus, kes meie ees okupatsioonide eest vabandab.
Mõnedes valdkondades oleks võimalik Vene poolele esitada isegi hästisäilinud dokumentatsioon, näiteks Eesti Kaitseväe paljaksröövimise kohta. Hoonete ja merekindluste, sidevarustuse, raskerelvade ja käsitulirelvade, laskemoona, tulejuhtimisseadmete, sõjalennukite ja lahingumasinate, transpordivahendite, kütte ja määrdeainete, riide- ja meditsiinivarustuse, allvee- ja pealveelaevade maksumus oli üleandmise hetkel 1939-1940 valuutakursi alusel 121 109 576.37 Eesti krooni, 56 496 naelsterlingit ning 240 863.80 Saksa riigimarka.
Me teame hästi, et Krimmi Venemaa Ukrainale ei tagasta ja ka meile Venemaa okupatsioonikahjude eest maksma ei hakka, kuid ebaausa totalitaarse riigi suunas võib näpuga ikka näidata.
Anto Raukas