Raamatusoovitus

Huvi eesti keele vastu tekkis mul alles suure hilinemisega. Olin 38-aastane, kui ma Inglismaal asusin tööle BBC-sse, kus minu põhiülesandeks oli kuulata eestikeelseid raadiouudiseid. Ehkki olin esimesed 26 eluaastat veetnud Eestis, ei olnud ma eesti keelele isegi mitte mõelnud. Keel oli küll praktilises elus igapäevaselt vajalik, ent ei mäleta, et näiteks koolis eesti keele tunnis oleks keelest midagi huvitavat räägitud – see oli alati igav värk. Kirjanduseski oli oluline teada vaid loetud raamatute sisu ja iseloomustada nende tegelasi – ei mäleta, et me oleks kunagi arutanud, kuidas need tegelased end väljendasid või milliseid huvitavaid sõnu ja väljendusi autor sealjuures kasutas.

BBC-s iga päev raadiouudiseid kuulates tekkis mul aga ajapikku imetlus eesti keele vastu, sest kõike ei saa niisama lihtsalt inglise keelde tõlkida – mingi nüanss jääb puudu. Mäletan juba 80-ndate aastate lõpust, kui Eesti oli veel kindalt Nõukogude Liidu rüpes, seda toredat äratundmisrõõmu, kui üks Eesti literaat eetris näiteks pahandas, et isegi püksinööpi tuleb käia Moskvast küsimas. Mitte et mul töö liinis seda oleks vaja olnud tõlkida, ent isiklikus plaanis oli see ülimalt tore avastus: mida kõike ei saa edasi anda niisuguse lihtsa sõnaga nagu „püksinööp“! Varsti peale seda tekkis ka uus vabariik – Eesti hakkas muutuma ja sellega seoses ka eesti keel. Mäletan hästi, kuidas mul tekkisid raskused niisuguste (eestikeelsete?) sõnadega nagu „inkasso“, „korrespondentspank“ ja „hüpoteek“.