Ei ta mind käevangus üle ristmiku talita, nii vilets ja aeglane ma’p põle, aga abikäed paneb töödele külge küll. Eriti teretulnud on ta meie metsakodu talvekindlaks tegemisel.
Esiteks talle meeldib roolis olla. Mulle mette ja juba kaua. Need uligaanid kihutavad, otsa - ei anna suunanäitajaga märku. Ma pian olema selgeltnägija, et aimama nende otsuseid. Viisakus puudub – või on siis lollitelefoni külge liimitud. Kardavoisid aga netu. Teiseks on sõit pikem ku pikk, kuna noid terasruunasid maanteel on kuripatt ku palju. Vanasti öeldi, et on liiklusmoosid, nüüd läheb hästi ku traffik venib teosammul Bärrini. Ning säält edasi võib juba oodata lund ja jääd. Laiutan kõrval nigu Türgi paša, mugavalt ja muretult, las noorsand närvitseb.
Ning saan siis oma oinapäise oratooriumi lasta valla. Kuna ei pea jälgima täie tähelepanuga seda, mida teised sohvrid otsustavd meie rõõmuks ette võtta. Eks selle käigus kommenteerides kõike, millele silm langeb.
Tian küll, et tuu austerlasest automargi Ferdinand kirjutas oma nime tseega aga tseed eesti keeles ju põle.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
