Peeter Väljas kõneles isikuarhiivide kogumisest ja korrastamisest. Arhivaari peamine ülesanne on kontrollida andmete täpsust ja mitte nende sisu. On olemas palju eraarhiive, mis antakse kunagi Rahvusarhiivile üle. Üleandmine toimub sageli teatud tingimustega. Kõiki andmeid ei lubata avalikustada, seatakse teatud ajalised piirangud. Andmete salastus ei tarvitse alati olla ette kirjutatud üleandja poolt. Arhivaar peab silmas pidama olukordi, kus andmete avalikustamine võib riivata või kahjustada kolmandat isikut, keda on kirjutistes mainitud.
Kõneleja rääkis pikemalt ja üksikasjaliselt mitme ülduntud isiku arhiivist, millega ta on tegelenud. Need olid advokaat Rein Eliaser, kirjandustegelane ja publitsist Endel Sõgel, kirjanik ja filmimees, hilisem president Lennart Meri ja torontolastele hästi tuttav katoliku preester Vello Salo, kes vaimuliku ameti kõrval on ka tuntust kogunud ajaloolase, tõlkija, literaadi ja kirjastajana.
Tõnis Türna ettekande teemaks oli meie esivanemate tõde ja õigus, mis leidsid rakendust vallakohtute kaudu. Vallakohus oli esimese astme kohtuasutus, kus õigusemõistjad valiti talurahva hulgast. Arhiivitöös on kolm põhifunktsiooni: materjalide kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine. Kõneleja tegeleb just viimasega – ühiskonna kirjaliku mälu jäädvustamisega. See on rikkalik ja värvikas allikmaterjal, tolleaegsete protokollijate sõnastus on tihti väga täpne ja üksikasjalik.
Vallakohtute ühisloomeprojekt on Rahvusarvhiivi loodud veebikeskkond, kus innukalt löövad kaasa vabatahtlikud töötajad. Siiani on nende poolt arvuti teel sisestatud ligi 100.000 protokolli. Vabatahtlikud tegutsevad harukordse entusiasmiga, mille põhjuseks on üldine ajaloohuvi, missioonitunne või lihtsalt mõnus ajaviide. Kõneleja arvates jätkub neil tegevust veel aastateks.
Ettekandeid jälgiti huviga ja võeti vastu tugeva tunnustava aplausiga. Lisaküsimusi esitati üllatavalt vähe, seda elavamaks kujunes aga vabas vormis vestlus kohvitassi juures.
