Järgnes Tartu Ülikooli rektor prof Toomas Asseri tervitus, tänavu taas otse Tartust, mitte Torontos rajatud Tartus väliseesti publiku ees. Seejärel tutvustas prof Andres Kasekamp peakõnelejat, kelleks oli TÜ väliseesti külalisprofessor David Ilmar Lepasaar Beecher ja kes esitas oma ettekande Toomemäel Rein Taagepera ametitoas. Kõne teemaks oli „Kodu ja pagulus: Tartu koht minus ja maailmas“.
Kõneleja alustas tsitaadiga ameerika kirjaniku Herman Melville’i tsitaadiga romaanist „Moby Dick“: „Ära lahku oma saarelt, sa ei pääse enam iial sinna.“ USA-s sündinud poolenisti eesti juurtega kõneleja asus abi otsima eesti kirjandusest ja sattus kohe dilemma ette: Tõnu Õnnepalu oma romaanis „Aaker“ väidab, et rahvus sõltub maast. Teiselt poolt aga kinnitab Rein Taagepera, et keeleta pole rahvust. Niisiis tuleb ikkagi endal otsingutega alustada, ei saa ainult teiste abile lootma jääda.
Kolme kodu lugu tähendab kolme erinevat aadressi, mis kõnelejas seostuvad kodu mõistega. Esiteks tema praegune kodu Õnne tänaval Tartus, eelmine asukohaga Donny Boon, California ja lõpuks Kastani t. 9 Tartus, tema vanemate kodu kunagisel lahkumishetkel. Kas loome kodu või loob kodu meid? Kuidas suhestada inimlik koda ja looduslik pesa? Kuidas inimene oma suhet loodusega arendab? Kas on võimalik koju tagasi minna ja mida see minek tähendab? Neid valusaid küsimusi asus kõneleja lahkama ja neile rahuldavaid vastuseid otsima.
Omade ja võõraste küsimus on püsinud läbi aegade. Oma läheb reisile – saab ta võõraks? Võõras tuleb külla – saab ta omaks? Kas me areneme pikemas perspektiivis kokku või lahku? Küsimusi kerkib aina juurde. 1945. aastast alates on lähiajaloos aset leidnud kolm suurt lugu: ülemaailmastumine, külm sõda ja dekolonisatsioon.
Kõneldes kohtadest võib täheldada, et tõotatud maa otsingud pole mingi uus mõiste. Meie kõigi lugu algab paradiisiaiast välja viskamisega. Kui juutidel on oma Jeruusalem, siis Ameerika puritaane võib samuti vaadelda kui väljavisatute kogukonda. Moodne maailm on koduta ja kodutute maailm, mille ajaloos oleme kõik muutunud rändavateks juutideks. Soov tagasi minna on sageli valuline. Nii mõnigi Siberist naasnu tundis, et ta pole enam endine.
Kõneleja mõistab, et kojutulek ei ole kerge. Talle imponeerib Tartu vaim, tema arvates on Tartu väike koht omade ja võõraste vahendamiseks. Ta näeb Tartut ajaloo perspektiivis kui lahinguvälja, pelgupaika ja erinevaid rahvaid ühendavat vahelüli. Tartu on kui kodu – või vähemalt võõrastemaja – pagulastele. Prof Juri Lotman, kelle kunagiseks elukohaks oli just sama Kastani t. 9, oli meile samaaegselt oma ja võõras, tõestas ilmekalt mitmekesisuse vajadust. Ka mina toon teile kingiks oma välismaa kogemuse – lõpetas kõneleja oma sisuka ettekande.
Kõnelejale esitati arvukalt küsimusi, moderaatorina tegutses prof Andres Kasekamp. Viimane meenutas huumoriga, kuidas ta Eestisse siirdudes paarkümmend aastat pingutas, et mitte mõjuda väliseestlasena; ja nüüd perekonnaga Kanadasse naastes uuesti pingutab, et taas väliseestlaseks saada. Suurima vahena isiklikes ja ühiskondlikes väärtustes leidis kõneleja, et tal oli alguses raske hinnata vaikimise väärtust: istuda sõpradega koos ja veerand tunni jooksul vahetada mitte ainsatki sõna. Internet mõjutab suuresti väärtuslikku vaikust, loob oma rütmi. Võimaldab küll üle suurte kauguste efektiivset suhtlemist, kuid samas tunned, et tahaks siiski nende kõigiga päriselt koos olla. Oma isikliku pelgupaigana, kus saab rahulikult iseenesega olla, mainis kõneleja Tartu botaanikaaeda.
Nagu ikka, lõppes aktus Eesti Vabariigi hümni laulmisega, kus eestvedajaks oli taas TÜ kammerkoor Triin Kochi juhatusel. Kodune kaasüürgamine või lihtsalt pidulik valvelseisang jäi iga kuulaja/vaataja enda vabaks valikuks. Järgmisel aastal lootkem aga siiski taas päriselt koos olla ja üksteise vahetut lähedust nautida.
Eerik Purje, Toronto
