Konverentsi avas lauluga INSA tandemkoor ja tervitussõnad ütles kultuuriminister Piret Hartmann. Seejärel andis moderaatori ametis ERRi saatejuht Joonas Hellerma esinemisjärje üle peaesinejale, OSCE rahvusvähemuste ülemvolinikule Kairat Abdrakhmanovile, kes rääkis teemal “OSCE rahvusvähemuste ülemvoliniku Ljubljana suunised mitmekesiste ühiskondade integreerimise kohta: praktiline viide integratsioonipoliitika jaoks”.
Järgnesid ettekanded ja paneelarutelu segregatsiooni teemal, mida modereeris Venla BerneliusHelsingi Ülikoolist.
Judit Kende Belgiast (Université Libre de Bruxelles) tegi ettekande teemal “Vähene ksenofoobia vaatamata sisserändajate suurele osakaalule? Üleskutse kaasava integratsioonipoliitika kehtestamiseks“.
Patrick Kotzur Durhami Ülikoolist (UK) rääkis teemal „Rühmadevaheline kontakt pagulastega kujundab kuritegevuse ees tuntavat sotsiaalset hirmu“.
James Laurence Iirimaalt (Majanduslike ja Sotsiaaluuringute Instituut ja Dublini Trinity Kolledž) arutles „Koos ja lahus: eelarvamuste ja sotsiaalse ühtekuuluvuse dünaamika etnilise mitmekesisuse ja elukohapõhise segregatsiooni ristumiskohas“.
Karin Torpan Eestist (Tartu Ülikool ja Turu Ülikool) kõneles teemal „Hiljuti saabunud sisserändajate elukoha liikuvus: millised on madala sissetulekuga linnaosadest ja üürisektorist väljumise strateegiad?“. Karin uurib doktorantuuris Soomes elavate eestlaste ja ka teiste immigrantide elukoha ja eluaseme karjääre ja lõimumisprotsesse uues keskkonnas.
Pärast lõunapausi juhtis paneelarutelu teemal „Segregatsioon hariduses“ moderaator Margarita Källo Tallinna Eesti keele majast.
Hanno Kruse Saksamaalt (Bonni Ülikool) rääkis teemal „Etniline eraldatus keskkoolides – miks see on nii püsiv ja mida me saame selle vastu ette võtta?“
Venla Bernelius Helsingi Ülikoolist rääkis teemal „Elada koos, kuid õppida lahus? Erineva sotsiaalse taustaga naabruskonnad, segregatsioon koolides ja elukohavahetused Soome linnades“.
Laura Kirss Tartu Ülikoolist ja Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajana kõneles teemal „Segregatsioon hariduses ja õppetunnid, mida pidada silmas Ukraina õpilaste hariduskorralduses“. Ta uurib oma doktoriõpingute raames mitmekeelset ja -kultuurilist kooli, keskendudes eelkõige mitmekeelse kooli mudelitele.
Natalja Mjalitsina Tallinna Lilleküla Gümnaasiumist rääkis Ukraina laste kooli kogemusest ettekandes „Räägu (Ukraina laste) kooli kogemus – räägime väärtustest“.
Moderaator küsis, kas saaks võrrelda rootsikeelset kooli Soomes ja venekeelset Eestis. Venla arvates on rootsikeelne kool Soomes ja venekeelne kool Eestis väga erinevad ja seda olukorda ei saa võrrelda. Rootslased valivad Soome tulles sageli soomekeelse kooli, et keel selgeks saada. Samas on rootsikeelne kool ajalooliselt tingituna eraldi, ka kõrghariduses on Soomes rootsikeelne õpe.
Natalja sõnul on Eestis üks õppekava, aga kaks erinevat kooli: eesti- ja venekeelne kool. Nüüd loob Natalja veel ukrainakeelset kooli. Seni ei ole Eestis soodustatud, et vene laps eesti kooli läheks. Moderaator tõstatas ka elukohapoliitika teema.
Järgnevalt said sõna Ene Hioni Fondi esindajad Greta Silberg ja Külli Volmer, kes ütlesid, et raadioajakirjanik Ene Hion oli tuntud kui avatud ühiskonna mõtestaja ja ka tema fondi eesmärgiks on edendada ühiskonnas tasakaalustatust ja võrdõiguslikkust. Ene Hioni Fondi stipendium antakse inimesele, kelle tegutsemine on teisi innustanud ja seekord väärib seda Natalja Mjalitsina, kes on olnud oluline vedur keelekümbluse arendamisel ja Ukraina kooli loomisel.
Pärast kohvipausi andis moderaator Joonas Hellerma sõna Julgeoleku uuringute keskuse (KEMEA) esindajale Artemisa Nikolaidou’le Kreekast, kes tutvustas projekti „Welcome“. Tegemist on ELi pilootprojektiga „Uurimistöö kolmandate riikide kodanikele suunatud vastuvõtmise ja lõimimise teenuste kohta ELis“.
Joonas Hellerma võttis esimese päeva kokku, öeldes, et kõige olulisem on elav kontakt. Ka hommikul väljakuulutatud gallupi tulemused tegi ta teatavaks. Küsimusele „Mitu teisest rahvusest sõpra sul on?“ olid 56% konverentsist osavõtjatest vastanud „rohkem kui 5“.
Konverentsi teist päeva 11. novembril modereeris ERRi saatejuht ja ajakirjanik Anna Pihl. Teise päeva ettekanded ja paneelarutelu toimusid diasporaa teemal.
Konverentsil räägiti ohtudest, mis võivad meid oodata, kui püsime teineteisest liiga eraldi ja kaugel, kuidas teistes riikides tasakaalu leidmisega on läinud ning kuidas saame edasi liikuda, et ühiskond oleks natuke rohkem koos ja vähem eraldi.
Anne-Ly Reimaa Kultuuriministeeriumist juhtis diasporaa teemal toimunud paneelarutelu. Anne-Ly on töötanud Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantslerina ning vastutanud lõimumispoliitika elluviimise eest. Rahvuskaaslaste programmi nõukogu ja Ülemaailmse eestluse tegevuskava töörühma liikmena on ta tegelenud diasporaapoliitikaga enam kui 15 aastat.
Richard Gale Cardiffi Ülikoolist (Suurbritannia) rääkis teemal„Paindumatu järjepidevus: Ühendkuningriigi etnilis-usuline segregatsioon ja ruumiline transformatsioon kriitilise rassiteooria vaatenurgast“.
Järgmisena kõneles Keit Spiegel Välisministeeriumist teemal ,,Eestlased välismaal on Eesti ühiskonna osa“.
Näiteks tõi ta viienda põlvkonna eestlase Kanadast, kellega oli hiljuti kohtunud ja kes enam nii hästi eesti keelt ei rääkinud, aga tundis end eestlasena. Keit kutsus kõiki ka Global Estonians portaaliga tutvuma.
Küsimusele, mis on Eesti riigi peamine eesmärk, vastas Keit, et sideme hoidmine kahepidiselt, hargmaiselt ja et Eesti riik ootab alati väliseestlasi koju.
Kas praegusel kriitilisel ajal toimub eesti keele õpe ka Venemaal? Keit vastas, et mõnel pool toimub, mõnel pool on paus, aga Eesti püüab igati toetada eestlasi Venemaal ka praegusel ajal.
Küsimusele saalist, kas eestlased oma uutel kodumaadel on segreerunud, vastas Keit, et ühest vastust siin ei ole. Eestlased kindlasti on hästi integreerunud ja sulandunud asukohariigis, aga samas hoiavad nad sidet Eestiga. Eestlus püsib nendega kaasas.
Järgmine esineja Andrii Rybas Tööinspektsioonist jagas oma kogemusi rääkides teemal „Välismaalase töö Eestis. Teooria ja isiklik kogemus“. Andrii kolis sõja tõttu Ukarainast Eestisse. Põhiküsimused, millega Tööinspektsiooni pöördutakse, on kuidas Eesti tööturul hakkama saada, kuhu pöörduda, kuidas toimub pensionite ja toetuste väljamaksmine, kuidas leida elukohta, kuhu lapsed õppima panna, kuidas saada arstiabi, kas on vaja tunda eesti keelt. Andrii leidis töö, kus püüab nüüd ise ukrainlasi Eesti ühiskonda intergreerumisel aidata.
Pärast kohvipausi jätkusid ettekanded ja sõna sai Gemma Catney Belfasti Ülikoolist (Suurbritannia), kelle uurimisvaldkonnad on etniline ja rassiline elukohasegregatsioon ning mitmekesisus, ebavõrdsus ja siseränne.
Seejärel rääkis Kati Kadarik Eesti Rakendusuuringute Keskusest CentAR teemal ,,Igapäevased liikuvusmustrid: Ebavõrdsuste ja segregatsiooni vähendamine või taastekitamine?“
Anto Aasa Tartu Ülikoolist rääkis teemal ,,Igapäevaste liikumis- ja paiknemismustrite erinevused Kalamaja ja Priisle elanike näitel“.
Pärast lõunapausi toimus väitlus Eesti poliitikute vahel, mida modereeris Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik Jüri Nikolajev. Vestlusringis osalesid Aleksei Jašin (Eesti 200), Jaak Valge (EKRE), Maria Jufereva-Skuratovski (Keskerakond), Jürgen Ligi (Reformierakond), Eduard Odinets (Sotsiaaldemokraatlik erakond), Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa). Juttu oli lõimumisest, eesti keele rääkimisest, selle õppimisest, haridusest, keelekümblusest, kakskeelsusest, suhtumistest jm.
Lõimumiskonverentsi lõpetamiseks tuli lavale INSA juhataja Dimitri Moskovtsev, kes tänas kõiki esinejaid, vabatahtlikke, tõlke, tehnilist meeskonda, osalejaid saalis ja veebis. Erilist tänu avaldas ta Nastja Tuudorile, kes juba neljandat korda lõimumiskonverentsi korraldas ja kõigi lõimumisvaldkondadega alati kursis on. Dimitri lõpetas koverentsi sõnadega ,,Kohtumiseni lõimumiskonverentsil 2023!“.
