Otsustasime enne juubeliüritusi korrastada Valgre hauda Metsakalmistul, kuid kahjuks hauaplatsi üles ei leidnud. Appi tuli Valgre matustel käinud helilooja ja pillimees Valter Ojakäär, kellega koos sõitsime kalmistule ja üritasime leida Valgre perekonna hauaplatsi. Pika otsimise peale leidsime rinnuni rohust ja noorte põõsaste vahelt ilma igasuguse tähistuseta oletatava matmispaiga. Järgmisel päeval palusin abi kalmistu juhatajalt. Juhataja andis täpsed andmed Valgre, tema ema ja venna kohta, kes olid sinna lähestikku maetud. Tellisin kalmistu kontori kaudu hauaplatside korrastamise ning lasin valmistada hauakivi, kuhu palusin peale kanda nimed koos sünni- ja surmadaatumitega. Paar päeva hiljem helistas kalmistu juhataja ja teatas, et nad on leidnud hauaplatsi korrastamisel mulla alt ühe sammaldunud akordionikujulise kivi. Uurisin, mis olukorras kivi on ja palusin selle ära puhastada ning korda teha. Nii jäid uuele tellitavale plaadile ainult ema ja venna nimed. Metsakalmistu ja töökoda, kus plaat valmistati esitasid arved, kuid äsja ühinenud kahe ministeeriumi uued ametnikud ei pidanud vajalikuks seda tasuda. Leiti, et Valgre ei ole meie kultuuri suurkuju ja nii tuli kõik need kalmistuga seotud tellimused ning tööd oma isiklikust palgast paari kuu jooksul kinni maksta. Seetõttu tuli kiiresti leida veel lisaraha trükiste eest tasumiseks ja ka ülejäänud tööde eest maksmiseks. Kogu asjaamine ja lahenduste otsimine viis selleni, et valmistasin koos paari sõbraga ette põhikirja ja lõime Muusikakultuuri Jäädvustamise Sihtkapitali, mille kaudu maksime paari aasta jooksul ära ülejäänud Valgre juubeliürituste korraldamisega seotud võlad.
Plaanisime kutsuda Tallinnasse mälestusüritustele külalisi ka Venemaalt (Niina Vassiljeva) ja Rootsist (Deddy). Deddy teatas viimasel minutil, et kahjuks ei saa ta tulla. Sain Niina telefoninumbri ja leppisime kokku tema saabumise aja ning ühtlasi andsin teada, et aitame katta tema transpordi- ja majutuskulud. Tõrge tuli sealt, kus seda kõige vähem ootasime. Niinal ei olnud välispassi ning Eestisse ei olnud enam võimalik nõukogude sisepassiga tulla ja viisat saada. Kuna olin teada saanud, et Niinal on Valgre arhiividokumente (kirju, noote, fotosid, jne), siis palusin need kaasa võtta, et teha nendest koopiad. Nüüd oli tema saabumine ja kõik kokkulepitu suure küsimärgi all. Pöördusin abi saamiseks välisminister Velliste ja migratsiooniameti peadirektori Kollisti poole, kuid ka sealt vastati, et uue seaduse järgi ei tohi vene sisepassi enam viisat anda. Helistasin Eesti peakonsulaati Peterburis ja palusin aidata ning leida mingigi lahendus. Tundsin huvi ja küsisin, kuidas lahendatakse erandjuhtumeid? Vastati, et erandkorras (näiteks matused) antakse viisa veel sisepassi. Selgitasin, et tegemist ongi erandolukorraga ning palusin vormistada kiirviisa Niina Vassiljevale. Mõned tunnid enne Niina teeleasumist helistasin ja palusin tal vahetada veidi vene rublasid eesti kroonide vastu. Lisasin, et ükskõik, mis piiril öeldakse või juhtub, ärgu lahkugu rongist, vaid arusaamatuste korral nõudku kohtumist ülemusega. Olin valmis vajadusel talle ise ka piirile vastu sõitma. Juhtuski see, mida kartsime! Vene piir lasi Niina koos oma kohvri ja arhiiviga läbi, kuid talle anti mõista, et Eesti pool trahvib kindlasti ja saadab piirilt tagasi. Narva piiripunktis tuligi arusaamatus, kui piirivalvur, kes nähes Niina passi, nõudis temalt raha. Niina oleks hirmuga nõutud summa ka maksnud, kuid tal oli vahetusraha vaid 400 krooni, mida ta ka pakkus. Piirivalvur pidas seda väheseks. Viimases hädas meenusid Niinale minu õpetussõnad ning ta lausus: „Ja trebuju natshalnika!” (ma nõuan ülemust). Kuna rongis muutus olukord piinlikuks ja Niina keeldus väljumast, siis lubati saata ülemus. Rohkem seda mehikest ta enam ei näinud, saabusid uued ülemused, kes vabandsid ja teatasid, et eelmine mees oli algaja ja esimest päeva tööl. Niinal lubati sõitu jätkata.
Tallinnas majutasin Niina „Lembitu” hotelli ja tutvustasin talle muusikapäevade kava. Olin tellinud filmi „Need vanad armastuskirjad” seansi „Sõpruse” kinos. Film oli Eestis mõnda aega jooksunud ja tellitud argipäevasele seansile ei olnud ühtegi piletit müüdud ning kassast teatati, et seanss/näitamine jääb ära. Küsisin, mitu inimest peab olema saalis, et linastus toimuks? Vastati, et alates neljast inimesest, seega ostsin neli piletit ja sättisime ennast Niinaga mugavalt istuma. Niina oli üllatunud ja küsis, kus on rahvas? Vastasin, et tänane filmiesitlus on ainult temale. Õhtul olime Mustpeade majas, kus erinevates saalides korraldasime Valgrele pühendatud üritusi ning suures saalis toimus kontsert-ball „Raimond Valgre ja tema aeg” . Tutvustasin Niinale Valgre filmi peaosatäitjat Rain Simmulit ja tegin ühtlasi ettepaneku, et Rain koos Niinaga avaks Valgrele pühendatud õhtu, paludes Niina avavalsile.
Valgre muusikapäevad jätsid Niinale sügava mulje. Kui asusime tema poolt kaasa võetud arhiivimaterjalidest (fotod, kirjad, noodid jne) koopiaid tegema, lausus Niina: „Ma arvan, et need arhiivimaterjalid peavad jääma Eestisse” ja andis kohvri originaaldokumentidega mulle. Ta lisas, et materjale oli tal rohkem, kuid kahjuks on inimesed, keda ta usaldas, jätnud varasematel aastatel osa välja laenatud arhiividokumente tagastamata.
Päevade kavas korraldasime Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis Valgre meenutusteõhtu. Soovitasin Niinal anda isiklikult arhiiv üle teatri-ja muusikamuuseumile, mis ka sündis. Hiljem on nende materjalide põhjal välja antud mitmeid trükiseid.
Jüri Trei
R. Valgre muusikapäevade peakorraldaja aastal 1993
