Kasvasin üles hobifotograafist isaga. Kirkalt on meeles erilised õhtud diapositiivide vaatamisest valgel seinal pimedas toas. Need on kahtlemata minu lapsepõlve kõige põnevamad hetked, mis on seotud fotograafiaga. Enda nägemine ja ühiselt naermine oli väga tore, eriti kuna neid vaatamisi ei toimunud väga tihti. Pildistamisi või poseerimisi ei mäleta ma üldse, nii et ma ei tea, kuidas need fotod sündisid. Mul puudus igasugune teadmine selle kohta, millal isa kaadrid pildistas ning kus ja kuidas ta need ilmutas. Olin oma õndsas lapseteadmatuses ja nautisin isa Sotši sõjaväes koostatud ilmatumalt paksu must-valgeid fotosid tihkelt täis albumit ja hubaseid diapositiivide vaatamisi. Üks isevärki mälestus on veel. Nimelt keerasin isa väikeses, katuse all olevas pimikus, kaunis puna-kollases karbis olevad valged lehed mustast paberist välja. Arvasin, et seal peab olema midagi põnevat, aga kahjuks olid lihtsalt mingid valged paberid. Isal oli kindlasti hiljem palju tuska ja kurbust, sest tema kuidagi „leti alt“ saadud kallid, ilmselt Saksa päritolu fotopaberid, olid ära valgustatud.
1985....
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
