Rattaga sõites peab arvestama alati faktiga, et vändates toodab keha energiat ja see väljendub sooja eritumisega. Meil hakkab palav ning keha läheb märjaks. Mina arvan, et see juhtub vändates kogu aeg, kui just tõesti väga aeglaselt ei sõida. Olen korduvalt püüdnud sõita nii, et üldse soe ei hakkaks, nii suvel, kui ka talvel, kuid kahjuks pole mul see kõigi aastate jooksul, mil rattaga olen sõitnud, veel õnnestunud.
Õige riietumine on nii mõneski mõttes oluline. Peamine on, et me tunneks ennast vändates mugavalt ja kaitstuna ilmastikuolude eest. Kui on tuuline ilm ja lubab sademeid, siis selleks peab valmis olema, ja valida kindlasti vihmakindel tuulejakk. Olgu talv või suvi, nagu varem ütlesin, hakkab alati soe, seetõttu peaks tekkima rattasõitmisega harjumus arvestada temperatuuriga (ka tuulega).
Kui hommikul on aga näiteks -1 C ja päeval 4 C, siis ma ei soovita tuulekindlaid pükse.
Minul on välja kujunenud talvisel hooajal rattasõiduks riietumisel järgmine süsteem. Kui pügalad on hommikul ja jäävad ka päeva peale alla nulli, siis võiks kindlasti kanda tuule-veekindlaid pükse. Kui on eriti krõbedad temperatuurid, siis võiks nende alla panna näiteks puuvillased pikad püksid. Seda kindlasti juhul kui tuul on põhjast ja puhub ca 30 km/h. Kui hommikul on aga näiteks -1 C ja päeval 4 C, siis ma ei soovita tuulekindlaid pükse. Kuna need ei lase kehal hingata, siis jääb erituv soojus pükste alla lukku, mis tähendab, et ihu muutub märjaks. Kui pärast sõitu siseruumi astuda, siis muutub olukord eriti hulluks – hakkab väga palav ja jalad on täiesti märjad. Siis on ainuke soov koorida endalt riided seljast ära. Aga paljudes kohtades pole see võimalik, kui just Su töökohas pole duši kasutamisvõimalust.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
