Rattasõidu etiketist

Mulle meeldib alati jälgida elu, kui olen rattal väntamas. Vaatan autosid, jalakäijaid, hooneid, liiklust ning muidugi kaasrattureid. Eelmisel aastal valmistasid mulle kõige enam peavalu jalakäijad ja autojuhid, aga sel aastal on kõige rohkem pahameelt tekitanud teised ratturid. Mille vastu suurem osa rattureid siis eksib?

• 95% ratturitest ei pea lugu punasest tulest. See on aga elementaarne osa liiklusest, mis annab teada, et pole Sinu kord liigelda ning et tuleb oma korda oodata. Mul on alati nii piinlik autojuhtide ja jalakäijate ees, kui ma ootan punase tule taga, aga minust vuhiseb hulk rattureid mööda, kes seda elementaarset reeglit eiravad.
• 95% ratturitest ei pea lugu stopp-märgist. Jah, need on igatahes väga tüütud, eriti võrreldes autoga sõitmisega. Juht peab vajutama vaid pidurit ja gaasi, ratturid aga peavad pidurama maha oma mõnusa hoo, ja siis peale peatumist hakkama seda taas üles koguma. Muidugi, eks see rattasõit üks pidurdamine ja väntamine on, aga no kogu aeg seda küll teha ei taha. Räägin oma kogemustest! Tavaliselt ma peatan, aga kui kedagi silmapiiril pole, siis patustan. Vahepeal.
• 60% ratturitest ei tea, mis on rattakell. See on midagi, mis on iga ratta tavalises varustuses. Nii nagu autod, peavad ka jalgrattad enda liikumisest teada andma, eriti kui on tegu pisut ohtlikuma tegevusega, nagu näiteks möödasõit või ootamatult teele astunud inimese tähelepanu tõmbamine. Kui ruumi on piisavalt, siis võib kellegi kellaga pinistamine selja taga natuke häiriv olla, aga pigem see kui uljas vaikne möödasõit. Seda praktiseerivad 95% rattakulleritest. Nemad ongi mulle kõige enam pahameelt tekitanud.
• 98% ratturitest on võimelised sõitma sõbralikult ühesuunalisel rattateel kahes suunas. Ma ei tea, kas see on hea asi või mitte. Bloor’i tänaval alustati kuu aega tagasi taas ulatuslike teetöödega, mille tõttu põhjapoolne osa tänavatest Universtity ja Spadina vahel on kinni. Alles need rattateed avati, aga mis teha, õnn oli üürike. Nüüd peab ida poolt tulles olema leidlik, et sõita turvaliselt, teisi häirimata ning mitte paljude liiklusreeglite vastu eksimata. Kahjuks pole see kerge. Tehtav, aga tüütu. Ja eks see ole peamine põhjus, miks ratturid saavad hakkama rattatee jagamisega, isegi kui see on mõeldud vaid läänest itta suunal sõitmiseks. Ma ise teen ka seda väikesel lõigul hommikuti tööle vändates, aga seda tehes tunnen ennast halvasti ja püüan võimalikult vähe häirida teisi rattureid, kes õiges suunas liiguvad. Suurem osa ei näe selles probleemi. Eriti elektriratturitest toidukullerid, kes valest suunast sõites väga uljalt sõidavad.
• 90% ratturitest ei tule ratta seljast maha jalakäijatele mõeldud ristmikuületamisel. Inimmassist läbisõitmine pole turvaline ei ratturile ega teistele liiklejatele.