Lasin Ärmanil natuke tetektiivitööd teha ja järgi uurida. Tuli välja, et kunagi oli Itaaliamaal üks kuulus elilooja irmsaste reede kolmeteiskut peljand ja lõpuks ühel nisukesel päeval ära kah surd. Kas irmust vai aigusest, seda mul ei tuld meelde Ärmanilt küsida. Aga sellest ajast peale on pooled itaalialased ebausklikud. Enne olid kateloki usku, nüid on kateloki ebausku.
Ültse on paljudel usk ja ebausk segamini. Reedet peljatasse sellepärast, et reedesel päeval löödi Kristus risti. Ja kes ta ära andis, oli kolmeteistkümnes jünger. Nisukesi märkisi oli Ärman hinternetist terve ulga välja koukind, aga mind need enam ei uvitand.
Nüid me elame siin Kanaadamaal ja püiame oma usukombeid elus ja au sehes pidada. Seda me võime teha, aga ebausu kombeid me peame austama. Uuematel uulitsatel enam nisukest maja ei ole, mis kolmeteistkümnendat nummert kannaks. Ükski teveloper ei julge seda nummert panna, sest terves riigis ei leidu inimest, kes nisukese maja ära ostaks ja selles elama akkaks. Suured kortelimajad, mis pidada olema kakskümmend neli korrust kõrged, on tegelikult kahekümne kolme korruselised, sest kolmeteistkümnes korrus on vahelt puudu, seda ei saa välja üirida. Inime läheb ja põõnutab kasvai põõsa all, aga sinna korteli elama ei lähe.
Nojah, eks iga inime usub vai ebab, mida tahab. Minule on küll reedene päev nigu iga teine. Kui veel tööl käisin, siis oli ta veel parem kui ükski teine, sest sellega lõppes töönädal ära. Reede oli ea päev, sest selle järgi tuli laupäev.
Aga kolmeteistkümnenda kuupäeva järgi tuleb neljateistkümnes ja see võtab minu kah tõsiseks. Vähemalt ühel korral minu eluaja jooksul ja just juunikuus oli neljateistkümnes päev irmsam kui irmus. See oli neljakümne esimesel aastal, kui loomavagunid Eestimaalt Siberi poole veeresid. Meil on võimata seda päeva unustada. Aga pooled nendest, kes kolmeteistkümnendat pelgavad, ei tea sellest tuhkagi ja teine pool ei usugi seda.
Ma täna rohkem ei kõnelegi.
Kargu Karla
