Natuke perekond Mae tagapõhjast. Reeda ja Toomase vanemad põgenesid Eestist 1944.a. Nad olid abiellunud juba Eestis; lapsed Reet ja ta õde Mari sündisid Rootsis ja Toomas juba Kanadas, kuhu pere peale mõningaid Rootsis elatud aastaid edasi siirdus. Algul elati Port Arthur'is (praeguse nimega Thunder Bay), sealt koliti Orilliasse ja hiljem Torontosse, kus isal olid paremad töövõimalused.
Reeda ja Toomase isa August Mae oli tuntud ja hinnatud perearst, üks esimesi eesti arste Torontos. Arstiks oli ta õppinud juba Eestis, samuti täiendanud end Rootsis ning Kanadaski tuli juurde õppida, et litsents omandada. Ta avas Torontos oma kontori ja tal oli väga palju eestlastest patsiente. Reeda ja Toomase sõnul kohtavad nad aeg-ajalt ikka kedagi, kes ütleb, et just nende isa on teda ilmale aidanud — perearstid käisid tollal ka haiglates oma patsientide sünnitusi vastu võtmas.
Reeda ja Toomase ema oli Kanadas kodune ema, kes tegi palju kaunist käsitööd. Reeda sõnul ei rääkinud ema kunagi oma koolidest, ning alles hiljem Eestis käies kuulis ta, et ema oli käinud ühes väga tuntud käsitöökoolis, kus ta oma suurepärased oskused omandas.
Pere lapsed kasvasid eesti ühiskonnas — koolid, gaidid-skaudid, võimlemine, leer.
Professionaalsed karjäärid on Reedal ja Toomasel olnud erinevad, kuid viimased kümme aastat on nad edukalt mitmes valdkonnas koostööd teinud. Toomase eriala on reklaam ja tehnoloogia — juba 1985.a asutas ta oma firma, Mae Productions Inc. (MPI), kus alustas eriefektidega reklaamide valmistamist, enne veel, kui neid arvutitel tegema hakati. Hiljem on ta tegevus laienenud arvutitele, ta on alati end tehnoloogiaga ülihästi kursis hoidnud ja praegune tööprojekt on app-ide valmistamine iPad'ide ja iPhone'ide jaoks.
Reet on suure osa oma professionaalsest tööst tegelenud kunstivaldkonnaga. Ta on olnud tekstiilikunstnik, ujumis- ja võimlemisõpetaja; läinud tagasi kooli ning hakanud tegema teadustööd laste ja täiskasvanute vaimse tervise alal. Praegu on Reet usuteaduse õpilane Californias asuvas koolis — õpingud kulgevad peamiselt kaugõppe korras, kuid aeg-ajalt tuleb ka kohapeal käia. Usutemaatika huvitab teda väga.
Õe ja venna ühisprojektid said alguse umbes 10 aastat tagasi, kui Reet töötas ühes Toronto haiglas — tema uurimistööde ja Toomase videonäidete koostöös valmistati õppefilme.
Nad on varem valmistanud ka ühe eesti temaatikaga filmi — Alfred Kuusi eluloost ja kandlemängust.
Kõnealune suurprojekt, „Keepers of the Loom”, sai alguse juba 2008. a. Idee tuli Maakondliku Esinduskogu esindajalt Anne Orunukilt -eestlastel on kodudes kappides nii palju rahvariideid, samuti muud käsitööd, mida tuleb säilitada ja rohkem teadvustada. Maakondliku Esinduskogu ja Etnograafia Ringi koostööst sündis projekt MEERK, mille juhtkonnas olid Anne Orunuk, Maaja Matsoo, Helle Arro, Ellen Leivat, Anu Sepp, Tamara Norheim-Lehela ja Naani Holsmer. Nende koostööst valmis suur moe- ja käsitöönäitus.
Eelpoolmainitud moe- ja käsitöönäitusest tuli tookord välja kolm videoprojekti, „Triipude lood” video ja “Making of” video, mida varasemad toetajad aitasid läbi viia. Nende tegemisel sündiski idee temaatika laiendamiseks — on aeg katsuda nende kaunite esemete valmistajate lugusid jäädvustada. Edasise MPI firma koostööga lõid kaasa MEERKi liikmed Anne, Maaja, Helle ja Ellen – ja kõnealusest koostööst see filmiprojekt käima läkski. „Meil on palju inimesi, kes tulid omal ajal kas täiskasvanute või väikeste lastena Eestist, kes on andnud palju siinsele ühiskonnale — armastust eesti kultuuri vastu,” tõdevad Reet ja Toomas.
Projekt hõlmas esmalt vaid Torontot, kuid laienes ja nüüd on saanud juba globaalseid mõõtmeid. Neile on abi pakutud filmimisega näiteks Indianapolisest (Ain Haas) ja Nova Scotia'st (sealne Eesti aukonsul John Soosaar). Kuna Reet ja Toomas ise igale poole kaameraga sõita ei jõua — ei füüsilises ega majanduslikus mõttes — on igasugune abi teretulnud. Kui keegi teab erinevates paikades kedagi, kes on valmistanud kaunist eesti käsitööd ja soovib sel teemal rääkida, siis on filmitegijad sellise info eest väga tänulikud.
“Ega meie justkui enam ei juhatagi seda filmi, sest sel on nagu oma hing sees,” märgib Reet.
Filmi tegemine on käinud juba aastaid, kuid eriti palju tööd on tehtud viimase aastaga. Enamuse tööst juhivad Reet ja Toomas ise, kuid filmi tegemine võtab palju eri oskusi, ja selle jaoks on olnud vaja palgata monteerijaid, eesti- ja ingliskeelseid transkribeerijaid, graafilisi disainereid, audio-insenere jne.
Alustatud MPI, MEERKi ja ühiskonna toetusega, isiklike rahade ja vabatahtliku tööga, on praeguseks juurde tulnud sponsoreid. Reet ja Toomas avaldavad tänu sponsoritele, kes on juba toetust andnud, eriti filmi „crowd funding” veebilehe kaudu. Toetusvõimalusi on ka Eesti Sihtkapitali Kanadas ja filmi veebilehe kaudu.
Lisaabi on väga vajalik, eriti just laiast maailmast lugude otsingul. Filmi pikkus peaks jääma 1,5 tunni piiresse. Esialgne film tuleb ingliskeelne, aga kui tekib rohkem sponsoreid, saab hiljem ka eestikeelse teha. Peale selle loodavad Reet ja Toomas ka edasi filmida isikute elulugusid, mõttega, et selle filmi tegemisel juba järgnevale filmile algust saada.
Uute suursponsorite abiga loodetakse töö kiiresti ja edukalt lõpule viia. Samuti loodavad Reet ja Toomas, et üksikisikud aitavad kaasa — näiteks annetades filmi tegemiseks $50, saab annetaja selle eest ka filmi valmimise järgselt DVD.
Kui keegi soovib filmi tegemisele kaasa aidata, siis vastava info ja kontaktid leiab veebilehelt www.keepersoftheloom.com Sealt leiab ka „crowd funding” veebilehe, mille kaudu annetust teha saab. „Crowd Funding” veebilehe kaudu saab vaadata ka filmi treilerit. Võib helistada ka telefoninumbril 647-267-2401.
Jõudu filmi tegijatele ja loodame kõik seda varsti näha. Reeda ja Toomase soov on filmi esitleda sel sügisel EstDocs'il, kodumaalt põgenemise 70. aastapäeva puhul.
Kaire Tensuda
