RAMi peadirigent Mikk Üleoja palus Siim Aimlal, Riivo Jõel ja Kuldar Schütsil teha RAMi jaoks Rein Rannapi RUJA-aegsetele lauludele uued seaded. Idee oli tõesti väga hea – Rannapki imestas, mida kõike tema lauludega on teha suudetud. Kuna kavva olid võetud laulud, mis nüüdseks on juba meie levimuusika klassika, siis oli kuulajatel äratundmisrõõmu küllaga. Rannap tõi külakostiks kaasa uhiuue laulu „Sõda sõitis siia ilma“, mis on kirjutatud rahvaluule tekstile. Kuna samal päeval pommitas Venemaa Kiievi lastehaiglat, siis tõusid laulu kuulates ihukarvad püsti, sest sõnad „sõjas vööni meeste verda, pooli sääri poiste verda“ olid nagu Ukrainas toimuva kirjeldused. Loole andis väge juurde teadmine, et kontserdi toimumise paik – Jaani kirik – pommitati eelmises maailmasõjas rusudeks – nii kõlas meeskoori vägev laul alles taasiseseisvunud Eestis taastatud kiriku kõrgete võlvide all.
Traagiliselt hukkunud RUJA solist Urmas Alender on meie suurimaid rockilegende, keda võiks võrrelda lausa Freddie Mercury'ga.
Rein Rannap ja legendaarne ansambel RUJA on meie muusikamaastikul silmapaistval kohal mitmes mõttes. RUJA eristus teistest tollastest rockbändidest sellega, et tema kunstiline juht Rein Rannap oli klassikalise kõrgharidusega muusik ja esmaklassiline pianist (lausa rahvusvahelise Bachi-konkursi laureaat). Rannapi meloodia-anne koos meie parimate luuletajate tekstidega on andnud meie levimuusika kullafondi oma paarsada laulu. Vene keele ülemvõimu ajal kõlas eestikeelne rockmuusika nagu avalik vastuhakk. Seda mõistsid ka nõukogude võimu esindajad ja nii sai RUJA mitu korda esinemiskeelu. Ansamblit päriselt ära keelata ei saanud, sest siis oleksid noored juba tõsisemalt mässama hakanud. Traagiliselt hukkunud RUJA solist Urmas Alender on meie suurimaid rockilegende, keda võiks võrrelda lausa Freddie Mercury'ga. Pärast Rein Rannapi ansamblist lahkumist tegutses ansambel RUJA Margus Kappeli ja Igor Garshneki juhtimisel, kelle sulest on samuti tulnud rohkesti häid levilaule.
Tartu kontserdil kõlasid Rein Rannapi laulud värskes seades. Rannap improviseeris klaveril lauludele üleminekud ja rokkis täiega koos meeskoori lauljatega. RAM esitas keerulised rütmipartiid perfektselt ja ilmse mõnuga ja sai publikult igale laulule vägeva aplausi. Huvitav oli jälgida ka dirigent Üleoja ja pianist Rannapi muusikalist kahekõnet – teineteise mõistmine tundus olevat täiuslik. Esitatud laulud viisid mälestuste radadele. Mäletan siiani, mis tundega sai sügaval stagnaajal (1982. aastal) kuulatud Rannapi laulu „Eesti muld ja eesti süda“ Lydia Koidula sõnadele. Tollal ei tohtinud kasutada sõna „isamaa“, meil oli vaid üks suur „nõukogude kodumaa“. Seetõttu keelati ühel laulupeol ära isegi Gustav Ernesaksa laul „Mu isamaa on minu arm“ – samuti Lydia Koidula sõnadele. Süngetes toonides Karl Eduard Söödi sõnadele kirjutatud „Must lind“ Kuldar Schütsi suurepärases seades tõi samuti ehedalt meelde masendava stagnaaja.
Ometi lahkusin kontserdilt heas tujus, sest esitusele tulid ka vaimukad ja lausa humoorikad lood nagu näiteks Ott Arderi sõnadele kirjutatud laulud „Sa oled mul teine!“ või „Tule minuga sööklasse!“ Kontserdi lõpuks kõlas Urmas Alenderi sõnadele kirjutatud laul „Rahu“. Nii suundusid kuulajad sooja suveõhtusse mõtlikult ja rahusisendavate mõtetega.
