Väga juhuslikult sattus kätte kohalik katoliiklaste nädalaleht The Catholic Register, 4. mai kuupäevaga. Ajalehel on ka oma võrgusait, juhul kui keegi on huvitatud: catholicregister.org
Valdav osa ajalehest oli pühendatud paavst Fransicuse surmale, matustele ja pärandile. Üllatas toimetuse seisukoht aga äsjaste föderaalsete valimiste teemal. Küsides, kuidas võisid kanadalased ometi nii rumalad olla, et valisid liberaalid taas valitsema. Erakonna, mis ei ole suutnud sammu astuda muutuva maailmaga, vihjates eetilistele skandaalidele, majanduse hävitamisele ja mitmeile muile ühiskonda lõhestavatele otsustele. Arusaadavalt, kuna katoliku kirik on näiteks paljude inimõiguste vastane, eriti mis sünnikontrolli või aborti puudutavad. Katoliku kirik ei ole alati võrdõiguslik, inimsõbralik, moraalne.
Ajalehel oli vahel erinumber, mis keskendus katoliiklikule haridusele. Sealt siis ka siinse mõtiskluse iva, tõlkes John B. Kostoffi artiklist, mis kiitis katoliiklikku haridust kui vaimuannet leitud: „Tänapäeva lapsed naudivad luksust, nendel on halvad kombed, põlgavad autoriteeti; nad ei pea lugu vanematest ja armastavad vadistamist üle kehalise liikumise… nad räägivad vastu, eitavad oma vanemaid, lõkerdavad seltskonnas, söövad ära kõik paremad palad toidulauas ja türanniseerivad oma õpetajaid.“
Tsitaat on Sokrateselt, kes leidis nii peaaegu 600 aastat enne Kristuse sündi. Õnneks pole kõik lapsed sellised, aga neid on ikka märgata. Paneb mõtlema, et tuleviku huvides peaksime keskenduma rohkem õpetustele, mida saame mitte ainult kodust, aga ka koolis, kuid eriti kirikus, Pühakirjas.
