Oluline on teada: et Eesti Vabariik loodi selleks, et eestlased saaksid olla oma maa peremehed - ilma teiste rahvustega koos elamiseta; et aastal 1918 loodud riigielu oli korraldatud ainult eesti keeles, teiste demokraatlike riikide lugupidamist pälvival viisil kuni NSV Liidu poolt okupeerimiseni juunis 1940; et okupatsiooni ja sellele järgnenud 48 aasta pikkuse anneksiooni ajal oli NSVL Eestile tekitanud väga suuri ja ülimalt julmi inimkaotusi ja väga suuri majanduslikke kahjusid; et eesmärgil hävitada eestlaste rahvuslik iseteadvus oli NSVL, anneksiooni aastatel, saatnud Eesti maa-alale elama 400 000 NSV Liidu venekeelset kodanikku, kes vähendasid eestlaste arvu 60-le protsendile ning tekitasid seega olukorra, mida Venemaa võib soovi korral kasutada Eesti ilma sõjata hõivamiseks.
Kõike eespool kirjeldatut teada võttes on võimatu mõista: miks kohe pärast uue põhiseaduse vastuvõtmisest juunis 1992 hakati Eestit valitsema justkui enne juunit 1940 oleks Euroopas olnud „eestimaalaste riik, kus osa elanikke olid vene kodukeelega ja osa eesti kodukeelega.“ Jättes kasutamata Atlandi Hartas määratu asusid riigivõimu instantsid põhiseaduse vastaselt Eestit muutma kaherahvuseliseks riigiks: kellel pole vaja nõuda Venemaa Föderatsioonilt Eestile NSV Liidu poolt toimepandud väga suurete kahjude ja inimkaotuste hüvitamist. Ilmselgelt on vaja ka määratleda tingimused, mille kohaselt võivad soovi korral Eestisse elama jääda venelased, keda NSVL oli Eestisse elama saatnud genotsiidi teostama ning kelle laste eesti ühiskonnas hakkama saamiseks on Eesti juba kulutanud mitu miljonit eurot lõimimiskavade koostamiseks ja rakendamiseks - ilmselt teadmata, et sisserändajate poolt rajatud riikides tuleb uutel põhikooliealistel, oma emakeelsetel lastel kohe asuda õppima riigikeeles.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
