Teise ilmasõja järgne pagulaste kriis on meie kogukonnas hästi tuntud, on ju enamus meie lehe lugejaist selle ise üle elanud. Kanadalastele aga, mugavusriigis sündinuile, eriti nooremate põlvede esindajatele, kellel pole juuri Euroopaga, see ei ole, ja seda tasub tänapäeva kontekstis meenutada. Stari artikkel on ilmselt neile mõeldudki. Esimesed teavad, kuivõrd kalk ja karm oli Kanada riik sõjajärgseil aastatel. Ei lubatud sisserändu väiksemat kasvu, nõrgematele loataotlejaile, otsiti vaid metsa- ja kaevandustöölisi, naisi haiglatesse abitööjõuks, mitte haritlasi, intelligentseid inimesi. Kanadasse jõudes tuli täita töölepingu nõudmised, tammiehitajad näiteks pidid Vahtralehemaa toorete talveilmadega arvestama. Alles siis, kui leping rahuldatud, said Euroopast kommunismi eest pagenud inimesed loa liikuda linnadesse, aga riik abikätt elatise hankimisel ei andnud.
Tänapäeval aga (ajalehe National Post andmetel), läheb riigile (st ka kunagistele pagulastele, nüüdsetele maksumaksjatele) Süüria põgenike majutamine hotellides, enne seda, kui neile leitakse püsiv elukoht, maksma $ 80 miljonit. Ning see on esialgne eelarve! Kes minevikus baltlasi, ukrainlasi hotellidesse majutas? Ja kahjuks on tänapäeval paralleele minevikuga. Süüria totalitaarrežiimi toetab tänapäeval Venemaa. Lääne mannetu reaktsioon on väidetavalt seletatav sellega, et keegi ei soovi näha kolmandat maailmasõda. Ajalugu ikka kordub, kui sellest õppust ei võeta, Chamberlaini lepituspoliitika viis siiski veriste lahinguteni, Euroopa poolitamiseni, rahvaste anastamiseni, vabaduse ja miljonite süütute inimelude kaotuseni, külma sõjani. Vahe selles, et tänapäeval ollakse poliitkorrektsuse nimel mitmeti pimedamad kui toona.
Heather Mallick on vapustatud, et Kanada pole ülalantud võrdlusest õppinud. Ta vihjab ohtralt inglise ajaloolase Ben Shephardi 2010. a ilmunud teosele The Long Road Home (Pikk teekond koju), kus autor leidis, et toonaste põgenike saaga on varju jäänud. Mallick nõustub, leides, et Teist ilmasõda on petlikult või isegi veetlevalt ülereklaamitud (glamourized). Kuigi holokaust on inimajaloos Mallicku sõnadel ajaloo suurim kuritegu (aga kuhu siis asetada kommunism ja gulagid, Stalin, küsib lugeja?) viitega Shephardile, kes kirjutas, et kurjus paelub, headus on tuim, organiseeritud headus isegi tuimem ja et organiseeritud altruismi ei suudeta ahvatlevaks teha ( „In our modern culture – where evil is sexy, goodness is dull, and organized goodness is dullest of all – can we find a way to make organized altruism interesting?”).
Mallick nimetab eestlasi ja teisi põgenikke rahvusnimepidi, kinnitades ka, et liitlased saatsid N. Liidu survel arvukalt põgenikke tagasi okupeeritud kodumaale. Samuti on ajakirjanik tuttav Kanada-Läti päritolu ajaloolase Modris Eksteinsi (keda, muuseas, peaks iga tänapäeva noor baltlane Kanadas lugema) töödega. Eksteinsi andmetel lubas Kanada alul vaid 30 000 põgenikku riiki – kuid nendel olid kõikidel sugulased ees, muidu poleks lubatud. (Kas 25 000 süürialasel on siin sugulasi? Ju siis sellepärast need kallid hotellitoad…)
Muide, huvitav ajalooline fakt seoses holokaustiga. Shephard kirjutab, et Auschwitz-Birkenau tapalaagris kandsid laibakuurid, krematooriumide kõrval, nime Kanada, peegeldades seda, et Vahtralehemaa oli suur ja inimtühi, ruumi paljudele. Eks seda ta ole praegugi, vahega, et kõik tahavad linna, mitte metsatööle, kaevandustesse, tammiehitustele…
Kanada ametnikud immigratsioonipunktides olevat Mallicku järgi, Shephardit tsiteerides 1946.-1950. aastate vahemikus üsnagi rassistlikud. Ajakirjanik vihjab ühele ametnikule, kes soosis lätlasi ja eestlasi, aga ei talunud poolakaid, leedulasi ja kujutage ette, juute. Seda pärast kõike, mis oli sõja lõppedes päevavalgele tulnud.
Mallick võtab üsnagi huvitavas ja põhjalikus ülevaates seisukoha, et toona olid kanadalased rahvana ekvivooksed ehk kahemõttelised, leides siis, et sisserändajad, pagulased peaksid olema tänulikud, et neid isegi riiki lasti. Võrrelgem nüüd sellega, kuidas süürialased ajalehtede esikülgedel ilutsevad, metroorongidel on kuulutused, mis paluvad nende toetuseks abiraha üldsuse käest ja et hiljuti lubas valitsus kahekordistada süürialaste sissevoolu tulevaks aastaks. Kokku niisiis 50 000, kelle tulevik antud segastel aegadel pole sugugi kindel. Palju arvuliselt baltlasi, palju väiksematest riikidest rahvastikuga arvestades, purustatud kontinendilt aastatel 1946-50 siia lubati?
Mallick lõpetab arvamusloo lootuses, et kanadalased ometi minevikust õpiks. Tänapäeva liberaalide populistliku lähenemisega oleks seda raske loota. Teda tuleb kiita, et oskab vahel ka naelapea pihta panna. Kuigi tema seisukohtadega ei pea alati nõustuma, võivad intelligentsed inimesed, vaatamata poliitilisele suunitlusele, vahel ka olukorda õieti tabada.
Tõnu Naelapea
