Oleks seda mõni teine küsind, ma oleks talle vasta ambid äiand. Aga Ärman on asjalik poiss, teda ma kuulan siis kah, kui ta jutt vähe opakas tundub. Ju talle keski mingi parmu oli naha vahele pist, muidu ta nii ei küsiks. Küsisin vasta, et kas su vanamees pole sulle rääkind, miks me sõtta läksime. Temal on ju see saksa raudrist olemas, mul jäi saamata. Ja kuda sa ültse nii lolli küsimuse peale tulid?
No poiss võttis siis oo maha ja akkas kõnelema. Tema oli üksõhta loengul käind ja seal oli üks temavanune koolitatud inime seletand, et õiged sõjamehed korjasid kõik oma raudristid kokku, panid kiivri sisse ja viskasid kauhti metsa. Aga mõned oitsivad alles ja nüid tunnevad oma natsi aumärkide üle uhkust. Tal tuld meelde, kuda tema isa, vana Kusta, kah veel vahel oma risti sahtlist välja otsib ja õrna pilguga kaeb. Tähtsate riigipühade puhul lausa silitab teist. Tema tuld loengult kodu, äbi silmad täis, et on natsivõsu.
Oi, kuidas mul kihvatas. Mõtlesin omaette kogu asja läbi, enne kui Ärmanile midagi seletasin. Ma mäletan täpselt seda lahingut Sinimägedes, kus Kusta selle risti välja teenis. Ja seda ma mäletan kah, kui talle üteldi, et teda tahetasse ristiga austada. Käratas kompanii ülemale, et sakslased parem aidaku meil punased Narva taha peksta, risti võivad omale oida. Kapten muigas ja patsutas Kustale õlale, et õigus, sõber, aga rist võta vasta. Kui see on õige teo eest antud, siis pole tähtis, kes annab. Minu teada sai su isa omal ajal Eesti vabaduse risti. Meil seda sulle anda ei ole, aga sel saksmannide omal on sama väärtus.
Kui ma selle jutu olin Ärmanile ära kõneld, siis ta nägu jusku selgis ja poiss jäi rahulikumaks. Ütles, et praega ju antasse kah rahvale presidendi autasusi ja mõned meie küla poisid saavad kah. Ega keski neilt ei küsi, kas nad eelmiste valimiste aegu oma ääle sellele presidendile antsid. Ehk ihkavad praega kah sellele kohale kedagi teist. Ega see risti väärtust ei vähenda.
Sain aru, et poisi mõtlemine on jälle õigel järjel ja jäin vakka. Ei ütle teile kah enam midagi.
Kargu Karla
