Autusid liikus küla vahel arvasti. Vahel veeres mõni suur krusa suurtee pääl, vedas miskit kaupa. Kui mõni sõiduautu juhtus tulema, siis oli tervel külal arutamist, et kes sihuke saks võis olla ja mis tal meie kanti asja oli.
Aga rong, see oli ikke nii võimas, et arilikku maanteed pidi ei sõitki. Temale tehti kohe ekstra tee, taoti tammised liiprid liiva ja relsid risti pääle, kõvaste kruvidega kinni. Kui see rong siis tulema akkas, siis meie nagamannid kaesime eemalt ja seisime nigu soldatid auvalves. Kõigepealt tuli vile, siis toss takkapihta, viimaks akkas paravoss võpsiku nuka tagast paistma. Tuli teine suure ähkimise ja puhkimisega, ulka vagunisi järel. Eks nad suuremalt jaolt tavarna rongid olid, muist suuri vagunisi tea mis kraami täis, vahepeal oli lahtisi lamavoisi ja siis peris lõpus oli ühel sihuke naljakas putka peal nigu suure talu peldik. Vat see oli elamus, kui nisuke voor tulnd ja läind oli. Poisikesele pakkus terveks nädaliks jutuainet.
Kui juba suurem olin, pea täismehe ohtu, siis sai reisirongisi kah nähtud. Korra tuli linnast keski sugulane külla ja mind saadeti obesega vaksali vasta. Siis ma nägin rongi oodates, kuda need jaamaülemad ja muud mundrimehed käisid ringi nigu kuninga lellepojad, semahvorid vilkusid, aina tuled ja viled. Raudne ruun tuli raginaga ette ja mina imestasin, kuda nad selle kaadervärgi nii täpselt jaamaoone ette seisma said.
Aga enne kui ma ise oleks saand rongisõitu proovida, juhtus midagi, mis mulle rongid eluajaks vastikuks tegid. Sest saab nüid seitsekümmend üks aastat, aga ikka ma ronge ei kannata. Te teate küll, millest ma kõnelen. See oli sel õutsel aastal, kui rongid veeresid Siberi poole ja iga vagun oli vangikong ratastel. Ilmasüita inimesi täis topitud, rinnalapsed ja raugad kah ulgas, ei vett ega õhku. Ei mõista nisukesele nähtusele nime panna. Ütleks, et olukaust, aga sellele nimetusele on üks teine rahvatõug juba patendi võtt ja minust pole uue leiutajat.
Ega ma täna rohkem ei kõnelegi. Mõni tähtpäev on nisuke, et võtab vaikseks.
Kargu Karla
