Meis kõigis on igatsus rõõmu järele. Euroopa Liit on valinud oma hümniks Oodi rõõmule. Rõõmul on teadagi palju vorme. Üks neist on lõbusus. Ingliskeelne „Merry Christmas“ tähendabki eesti keeles rõõmsaid, lustakaid, lõbusaid jõule. Kõige rahvapärasem ingliskeelne Piibel annab edasi inglisõnumi selliselt: „Dont be afraid. I am here to announce a great and joyful event…, that is meant for everybody, worldwide…“ Rõõmsaid või ka lõbusaid jõule soovides tuletame meelde kolme lihtsat tõsiasja.
Meil kõigil on oma kartused.
Karjaste kartused olid sarnased meie omadega. Kõige olulisemad on lihtsad eluolustikulised kartused. Lootsime pidevalt, et elujärje paranedes vabaneme kõigist muredest ja kartustest.
Elu on näidanud hoopis vastupidist. Mida rohkem omame, seda suurem on hirm seda kaotada. Unistatud pikaealisus ei ole mitte alati õnnistuseks. Rahvatarkus ütleb: väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Mida kauem siin maa peal elame, seda suuremad mured ja kartused laskuvad meie õlgadele.
Nimetaksin veel ootusekartusi. Elutarkusena teame, mida oodata, aga kannatamatus paneb muretsema. Miks kõik ei toimu nii, kui meie oleme plaaninud? Eesti kultuuriruumis hästi tuntud jõululaul kõlab väga eestlaslikult murelikult: “Neil karjastel väljal vist mure on käes, et patuste lootus ei ilmu ju väes…“
Kristlastena muretseme tõsiselt sekuleeruva maailma käekäigu pärast. Lootuse kaotanud inimene võib hakata süüdistama Jumalat. Kui Ta on olemas, miks Ta lubab kõigel toimuda. Miks Jumal ei sekku juba väes, arvavad karjased.
Moodsal ajastul oleme väga kannatamatud. Kõik peab toimuma meie plaanide ja graafiku alusel. Jõulupühad on kõige pikema ooteajaga pühad. Kulminatsioon ja lahendused saabuvad alles pärast pikka advendiaega. Keegi arvustaja ütles targasti: „Vaikus enne kontserti on parem kui vaikus pärast kontserti.“ Ootamine, mõtisklemine, süvenemine on mõjusad vahendid kannatamatuse ja sellest tuleneva kartuse vastu. Lastelaulus „Küll on ootamine pikk, kätte jõuab videvik. Aga jõulutaat ei tule… küll on kole, küll on kole.“ Kannatlikule ootamisele järgnev rõõm on alati suurema väärtusega!
Kartused muutuvad rõõmuks.
Ingel kuulutas karjastele SUURT RÕÕMU. Rõõmsaid jõule soovides peaksime mõtlema mitte tavalisele rõõmule, vaid SUURELE RÕÕMULE. Suur rõõm oli ja on seotud Jumalaga. Suure kartuse vastu saab ainult suur rõõm. Meie elus on palju väikseid rõõme, mida peame oskama ise vastu võtta ja ka teistele jagada. Need on inimmastaabis pakutavad parimad rõõmud. Torontos 27 aastat tagasi pastoritööd alustades kutsuti sageli suurtele eesti pensionäride klubi koosviibimistele. Minu arvates oli pensionäride klubi tol ajal väheseid kasvavaid eesti organisatsioone. Vahepeal selle tegevus suikus. Ei olnud enam korraldajaid. Nüüd, mil ise olen jõudnud pensioniikka, avaldan vaimustust tublile baby boomer’ite grupile, kes oma abistava käe ja armastava südame on avanud eakate eestlaste kokkutoomiseks. Nende korraldatud üritused on kantud rõõmu jagamise vajadustest kõigile eestlastele, sõltumata nende vanusest, haridusest või ka usulisest kuuluvusest. Kõik me vajame võõrsil ka rahvusliku kokkusaamise rõõmu.
Kõigi toimunud ürituste tõmbenumbriks on olnud kutse „lõbusale kokkutulekule“. Viimane kokkusaamine toimus pealkirja all „Lõbus jõuluootel pärastlõuna“. Olimegi koos lõbusas jõuluootuses. Vajame kõik lõbusaid hetki, et valmistuda jõulu SUUREKS RÕÕMUKS. Ärgu ükski meist ilma jäägu JÕULU SUUREST RÕÕMUST. Mis iseloomustab seda suurt rõõmu?
Rõõm elamisest.
Lõbusus sõltub suurel määral meist väljaspool toimuvast. Oleme tänulikud lõbusate kokkutulekute organiseerijaile, osalejaile. Mitte alati ei säilu saadud lõbus elamus pikaaegselt. Mida teha siis, kui veedame üksikute karjaste kombel jõuluõhtu üksinduses. Noorus ja keskiga on möödas, tunneme mahajäetuina, tervis ja võimekus on taandunud, keegi ei suuda aidata, jne. Tunne lihtsalt rõõmu elamisest koos Kristusega. Avasta see n.n. isiklik suur rõõm. Ka väike rõõm elust võib muutuda suureks, kui selle avastad enesele. Tänane jõulutekst kirjeldab seda lihtsat rõõmu. Esiteks on see rõõm kättesaadav kogu rahvale. Kristus ei sündinud mitte keisrikoja rikkuses, vaid rahva keskel Inimese Pojana. Kõrge vaimulikkond ei olnud Teda valmis vastu võtma. Karjased olid selleks valmis. Rahvas vajas Teda.
„Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse.“ (Johannese 1,12). Kas jõululaps on sinu elu ukse taga või sinu sinu elus?
Teiseks on jõulurõõm seotud Päästjaga. Elus on asju, mille korraldamiseks meil eneseil puuduvad tarkus ja vahendid. Päästja ei hakka kõiki asju meie eest ära tegema. Ta näitab tee ja vahendid, kuidas elada. „Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime.“ (1. Johannese 4.9). Kui palju lihtsam oleks elu maailmas jumalike standardite alusel!
Kolmandaks aitab Päästja meil korraldada elu vigade parandusi. Elurõõm kaob paljude tehtud vigadega. Ilusaim praktiline jõulujutt on toodud kadunud poja loos. Loe seda taas Luuka ev. 15. peatükis. Kadunud poja isa sõnad taastavad eksinud poja rõõmu. „Sest mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.“ (Luuka 15,24).
Moodsa inimese probleemiks on ise saada jumalaks. Jõuludega tahtis Jumal saada inimeseks. Kadunud poeg tunnistas end kadunud pojaks ja jättis isale meelevalla korraldada suure rõõmu pidu. Ehk on meilgi siit midagi õppida!
Laulgem koos kodus ja jõulukirikus mõtestatult armsat jõululaulu: „Oh mis hõiskmist ja rõõmu toob see kallis jõuluaeg. Igal pool on täna kiitmist, ristirahval rõõmuaeg.“ Rõõmsaid ja õnnistatud jõule ja uut saabuvat aastat!
Jüri Puusaag, Toronto
