Põgenemine kulmineerus 1944. a sügisel, kui kodumaalt lahkus 70.000-80.000 inimest, kellest teel hukkus ligi 6–9%.
Eesti kandis aastatel 1940–1991 tohutuid rahvastikukaotusi. Nagu dr Aigi Rahi Tamm kirjutab „Valges raamatus”, pole selle kohta täpseid arvulisi andmeid, kuid hinnanguliselt hukkus sel perioodil 90.000 Eesti kodanikku; kodumaalt lahkus jäädavalt peaaegu sama palju inimesi. Dr Rahi märgib, et eestlased ja lätlased on Euroopa ainsad omariiklusega rahvad, kelle arv on tänapäeval väiksem kui 20. saj alguses. Määratlenud rahvastikukaotused pöördumatuteks (hukkunud ja jäädavalt Eestist lahkunud) ning ajutisteks (kodumaale tagasipöördunud), küsib ta, missugusesse kategooriasse võiksid kuuluda võõrsil sündinud ja kasvanud, aga ka tuhanded olude tõttu sündimata jäänud lapsed. Kuidas oleks üldse võimalik nende kohta arvestust pidada?
Mida tundsid paadipõgenike lapsed, kes pidid maha jätma kõik harjumuspärase? Võib-olla näis see algul põneva seiklusena, aga et paljudel neist tuli läbi sügistormide reisida, sai sellest hoopis terveks eluks mällusööbinud kohutav elamus, millele järgnes kohe kultuurišokk – võõras ümbrus, tundmatu keel ja kombed.
Nende hulgas oli arvukalt poliitikuid, intellektuaale, kultuuriedendajaid, oskustöölisi jt, kes ei leidnud välismaal võimete- ja oskustekohast tööd.
Kodumaalt lahkunud põgenike hulgas olid esindatud kõik sotsiaalsed ja vanuselised rühmad. Nende hulgas oli arvukalt poliitikuid, intellektuaale, kultuuriedendajaid, oskustöölisi jt, kes ei leidnud välismaal võimete- ja oskustekohast tööd. Kõik edasine olenes muidugi nende võimalustest ja tarmukusest.
Olles kuulnud ja lugenud nii palju põgenemislugusid, jäävad püüded nendesse täielikult süüvida, veel enam neist kirjutada kahjuks mannetuks, sest puudub sellekohane isiklik kogemus. Ehkki paadipõgenike jutustused on mitmeti sarnased, on need samas ka väga unikaalsed, erinevad ja erilised, sest nendes on nii palju emotsioone.
Roosi peetakse oluliste asjade lõpetamise ja täiuslikkuse sümboliks. Roosi pikka vart, okkaid ning kaunist ja lõhnavat õit võrreldakse elu enesega: pärast raskusi leitakse õnn
(Meelis Niinepuu)
70 aasta tagust suurpõgenemist meenutatakse tänavu mitmete üritustega nii kodu- kui välismaal, millest tõstaks siinkohal esile ühe. 13. septembril istutati Gotlandil Slite sadamas vana põgenikepaadi juurde roosipõõsas. „Roosi peetakse oluliste asjade lõpetamise ja täiuslikkuse sümboliks. Roosi pikka vart, okkaid ning kaunist ja lõhnavat õit võrreldakse elu enesega: pärast raskusi leitakse õnn,” kirjutab Meelis Niinepuu (PM, 12.09).
Kuigi see on sümboolne ja ilus idee, polnud pagulaste elu vähemalt alguses sugugi roosiline. Ometi asuti kohanemis- ja olmeraskustest hoolimata kohe tegutsema Eesti heaks ja eestluse säilitamise nimel. Koorem, mida veeti nurisemata ja mis kandis vilja Eesti taasvabanemisega 20. augustil 1991.
Olgu neile selle eest tänu öeldud Gotlandi roosipõõsa vaikse sõnumiga.
