Külastasime Äti (nagu lapselapsed minu äiapapat kutsuvad) lapsepõlvemaid Kohtla-Nõmmel, k.a. inglaste jälgi, kes seal 1931. a Kohtla õlivabriku asutasid ja töölistemaju ehitada lasid; lausa oma kohaletoodud arhitektiga. Ettevõtja William Dunn'i kunagise häärberi vundamendi juures, “Inglaste mäe” läheduses nägime ka karu jälgi viimasel lumel. (1941. a. 12. augustil põletasid okupatsiooniväed Kohtla asunduse maani maha. Alles jäi kogu asunduse peale vaid paar elamut. Kuid see ehitati taas ruttu üles, kuna 1937. a. rajatud Kohtla põlevkivi kaevandus töötas edasi. Kohtla küla sai siis uue nime Kohtla-Nõmme.)
Viimane ajaloo ringreisi sihtpunkt oli Mäetaguse. See asub 25 km Soome lahe rannikust otse lõunas. Täpselt sama palju maad edasi ja oled juba Peipsi järve n-ö tipus. Mäetaguse kalmistul korrastasime Äti vanemate ja tema emapoolse pere haudasid raagus puuvõrade all, mis linnulaulu täis.
Mida teeb eestlane Kohtla-Järvel?
Kui nõnda küsida, ärritub Ätt ja ütleb, et eestlased on alati siin olnud! Tal on muidugi õigus. Ja minagi pahandan, kui inimesed pelgalt selle koha nime peale silmi pungitavad: “Elavadki seal?!” Eesti Vabariigi ajal Virumaale rajatud põlevkivi kaevandus- ja keemiatööstuslinnad lihtsalt kasvasid plahvatuslikult ja moondusid peale okupatsiooni, kui Venemaalt sinna võõrvõimu töölisi massiliselt suunati. Ätt ise sündis Narvas 70 a. eest, kui ta isa teenis Eesti ohvitserina sealse kindluse garnisonis. Pere varjus Kohtla-Nõmmele peale sõda ja mõistagi on kõik antud pere mehed mingil ajal sealsamas maa all Kohtla kaevanduses töötanud. Saarlasest Mamma aga suunati Tartu Ülikooli keemia eriala lõpetamise järel Kohtla-Järve Põlevkivi Instituuti tööle. Seal kohtuti ja sinna valdavalt venekeelse elanikkonnaga linna nad jäid. Nende lapsed, minu mees ja tema õde, õppisid Kohtla-Järve ainsas eestikeelses gümnaasiumis. Kõik suved möödusid siiski suurpere seltsis Saaremaal. Auto sai pere alles 1984, enne seda võeti kompsudega ette pikk bussireis üle Eesti. Ja saarele saamiseks tuli taotleda luba; isegi Mammal, põlissaarlasel.
Järgmine küsimus oleks: miks eestlane Kohtla-Järvele jääb, kui tal on maakodu mujal olemas? Siin on mängus juba taak nimega kogunenud kraam, kolimislogistika ja kurb fakt, et korterit on Kohtla-Järvel äärmiselt raske müüa. Peaaegu kas või kingi ära. Eks linnas ole vanemal inimesel talvel ka mõnevõrra kergem. Räägitud on palju lõplikult saarele jäämisest, aga miski tõmbab talvepessa tagasi. Olgu see kasvõi tühipaljas harjumus. Ja võimalus tunda sedavõrd suuremat elumuudatust suvel.
Mina ei teagi, mida Kohtla-Järve kohta täpselt tunda või arvata. Olen seal liikudes veidi ärevil, kuna tajun, et enamik sealseid inimesi ja kogu sealne elamiskogemus on mulle võõrad. Ehtsat erilist meeleolu aitab muidugi süvendada Äti-Mamma korter ise, mille sisustus on 30+ aasta tagusena muutumatult säilinud. Kokkuhoidliku Mammagi puhul on imetlusväärne, et tal on siiani olemas Nõukogude lõpuaja ruudukujulisi tualettpaberilehti, mis on nii kõvad, et lapsed kasutavad neid joonistuspaberina.
Linnas jalutades nägin kahte hoonet, mille krohvitud fassaadidel püsivad endiselt sirbi ja vasaraga vapid. See ajas ausalt öeldes südame pahaks, sest kohe tekkis võrdlus: haakrist avalikus linnapildis? Mitte iial! Aga see küll… Samas on sealse raamatukogu lugemissaal imetore, inimesed sõbralikud (koertega jalutamas käivad vanemad vene mehed juba teadsid mind eesti keeles teretada) ning kohalik arvutiparandaja Aleksei osutus mulle taevakingituseks. Nii kiirest, põhjalikust ja odavast teenindamisest võib Tallinnas vaid und näha. Ta nimelt küsis pea terve päeva väldanud paranduste eest ühe tunni töötasu 23 eurot. Mul õnnestus näha ka jüriöö jooksu lõppu, kui sajad eesti noored videvikus oma kooliõuele jõudsid. Iga-aastane jooks algab Sinivoore (tuha)mäelt.
Kas koduloomadel Pätul ja Mõmmil on veel meeles, kust nad äsja saabusid? Tajuvad nad selle järjekordselt saabunud imelise priiusepäeva tõelist väärtust, mil ukse või akna kaudu võib iga kell ise õue hüpata ja põllul uruhiiri jahtida nii palju, kui hing ihkab? Nende õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, sest minus sütitab see paralleele esimese hooajalise käiguga Kotkajärvele.
Millega “üksi” rahus olnud loodus meid kõnetab? Mis on paari põllu taga elava tädi Pilvi (Mamma õe) esimesed sõnad, kui saabub üllatus: suilised on kohal! Tulid vett ja tuhleid võtma, endal ju veevärk alles ühendamata. “Digiboks ei andnud veel kõiki kanaleid kätte,” kurtis Ätt. Mis sa seal telekaga?! Aidakatus pidas lumele vastu, Mamma auks istutatud (kanada) punane vaher ja laste tammed on pungas; mine vaid ja oota ööbiku laksutamist. Kergendusohe. Rahulolu. Õnn.
Riina Kindlam, Tallinn
