Mis paneb teda pea igal päeval taolist teekonda ette võtma? Kas tõesti ei hoolitseta hooldekodus piisavalt? Hoolitsetakse küll. Aga Liiset sunnib igal päeval seda maad kõndima ta oma süda – armastav süda! Mõelda vaid – endal 90 aastat turjal, aga ikka ta läheb ja teeb seda rõõmsa ja armastava meelega! Seda seepärast, nagu ta mulle hiljuti ühes vestluses märkis – Valdur on ikka veel tema elu sisu! Tore on olnud jälgida, kuidas need kaks – Valdur ja Liise – hooldekodu õuel jalutavad, Liise ikka ustavalt oma abikaasat käsivarrest toetamas. Valdur oma rõõmsa meelega võtab ikka ja jälle üles viisi, lauldes saksa keeles „O Tannenbaum, o tannenbaum” ja meie Liisega elame tema rõõmule lihtsalt kaasa. Tõepoolest, kes on keelanud laulda jõululaulu suvekuul, kui süda on rõõmu täis?! Kuid jõululaul ei ole ainuke, mis Valduri suust kõlab. Samasuguse rõõmu ja uhkusega laulab ta Kanada hooldekodus ka Eesti hümni.
Just seal hooldekodu õuel, peaaegu et möödaminnes, kuulsin ma tagasihoidlikult Liiselt, et 23. augustil täitub neil 70 aastat abielu algusest. Mõelda vaid – tervelt 70 aastat! Mina küll ei tea, et oleksin enne sellist „noorpaari” oma elus kohanud!
Valdur ja Liise on mõlemad pärit Saaremaalt. Nad kihlusid 6. augustil 1942. a, Valduri sünnipäeval, ja juba 17 päeva hiljem peeti pulmad. Aga laskem Valduril enesel oma mälestusteraamatu lehekülgedelt sellest sündmusest pajatada (kirjaviis muutmata):
„Abielu suhtes oli mul ammugi selge, et olen ajast maha jäänud. Paljude noorte abielud purunesid, sest teise maailmasõja mõllus langes hulgaliselt eesti mehi. Kuid aastaid oli mul juba 28 ja minuealised neiud enamlikult „ära nopitud”. Pole siis ime, et õhtul jalgrattaga metsateed sõites ja oma olukorda kaaludes tuli huultelt kuuldavale kurvavõitu lauluviis: „Kas on veel järel neiukest, kes sooviks vanad peiukest?” Olukord muutus aga täiesti, kui 8. augustil 1942. a. seisin Torgu vallamajas vallasekretär Piirikivi ees ja minu kõrval blondpäine neiu ning avaldasime vanahärrale oma külastuse põhjuse kahe sõnaga: „Soovime abielluda!” Veidi hiljem naelutas sekretär koridori seinale kuulutuse: „Soovivad abielluda: Valdur Nõmme ja Aliise Rei.” Raskem osa oli alles ees. 23. augustil oli kodune laulatus. Tädid olid armastusega ehtinud nägusa altari põlevate küünaldega üle tee Bulla majasse. Keegi „tark” oli kaklungahju teinud tule noorpaarile soendamiseks. Lutheri õpetajal, kes oli ajutiselt Jamaja kirikus, oli meile õige pikk kõne rääkida, millest meelde ei ole jäänud ühtki lauset. Hiljem olen kahetsenud, oleksin võinud mõnegi lause või kirjakoha sellest tähtsast talitusest paberile märkida. Selgelt aga on meeles kuidas võitlesin palavusega. Süda soe ja tuba palav. Higi pisarad ilmusid otsaesisele ja neid veeres kaela mööda alla. Mehiselt tuli seda taluda, sest nüüdsest peale peame üks olema! Ka töökojas, kui meistrid tinutavad või joodavad vasega, et kahte rauda ühendada, on vajalik tugevat kuumust. Muidu näeb meister vaeva asjata.”
Ja kuumus on tulnud kasuks. Juba järgmise aasta suvel, 18. juunil 1943. a kell 10.45 õhtul hakkas Türju rannas korraga üks paadimootor tööle. Kolm Nõmme venda, endine Pihtla valla konstaabel Vladimir Rüpp ning kindrali vennapoeg Eduard Laidoner alustasid põgenemisteekonda. Siiski, ega ka Rootsi turvalises keskkonnas süda rahule jäänud. Kallim ja omaksed olid ju Saaremaale jäänud. Seepärast alustasid Nõmme poisid jõululaupäeval tagasiteed. Nõnda sündis, et teise jõulupüha järgne öö jättis Saaremaale nii mõnegi tühja aseme…
1951. a juunikuus jõudsid Valdur ja Alice Nõmme Kanadasse. Lubage mul taas tsiteerida Valdurit: „Vaikselt möödunule mõeldes tunnen rahuldust ja tõuseb tänutunne uue kodumaa eest. Kuid kaugusest – väga, väga kaugelt – kerkib vaimusilmi ette väike, armas maa ja huuled sosistavad vaikselt: „Kaitse Jumal Eestit!””
…Eestis nimetatakase 70. abieluaastapäeva peamiselt raudpulmadeks, samas tuntakse seda väärikat verstaposti ka kui plaatina-, kroonjuveel- või briljantpulmadena. Kuna taolist tähtpäeva just naljalt ei kohta, siis sellest ka arvatav segadus nimega.
Mulle aga tundub, et parim oleks nimetada Valdur ja Alice Nõmme pika kooselu tähist hoopis hävinematu armastuse pulmadeks. Sama tõdeb ka auväärne Piibli raamat: „Armastus ei hävi ilmaski!” (1.Ko.13:8) Sest armastus, mis annab – kosub, ja muutub seeläbi aina tugevamaks. Ka 70-aastane armastus. Ja ega tegelikult olegi ilusamat kui üks vana ja elukatsumustes karastunud arm. Kui tänapäeval tuleb kurbusega tõdeda, et noor armastus on tihtipeale nagu juurteta lõikelill, mis üsna kiiresti longu vajub ja närtsib, siis seda hirmu vana armastuse juures naljalt ei kohta.
Vaat sellised vaprad on võrsunud Saaremaalt! Ja ega's see naljalt olümpiamedalile alla jäägi.
Heldur Kajaste,
Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduse pastor
