Seni on suurristi saanud ainult CDU poliitikud ja endised liidukantslerid Konrad Adenauer (1954) ja Helmut Kohl (1998). Saksamaa kõrgeima autasu määramise otsustab liidupresident. Teenetemärgi saaja seevastu otsustab, keda ta soovib kutsuda üleandmise tseremooniale.
Merkel oli pidulikule vastuvõtule kutsunud ainult oma lojaalsed teekaaslased, nende hulgas praeguse liidukantsleri ja tema valitsuse endise finantsministri Olaf Scholzi (sotsiaaldemokraat), Euroopa komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni, endise siseministri Thomas de Maizière’i jt. Külaliste hulgas polnud ühtegi CDU praegust juhtivat poliitikut.
Steinmeier kiitis oma kõnes Merkeli poliitilist tööd, rõhutades esmalt aga endise valitsuse juhi isikuomadusi. „Ta pole kunagi asetanud ennast inimesena keskmesse. Igasugune edevus, iseenda tähtsaks tegemine oli talle vastumeelne,“ ütles liidupresident. Merkel on teinud „isikliku vaoshoituse üheks oma tugevaks küljeks“.
Esimese naisena Saksamaa valitsuse tipus näitas Merkel 16 aasta (2005-2021) jooksul, et naisedki võivad edukalt riiki juhtida.
Sellest hoolimata tõi Steinmeieri otsus dekoreerida Merkelit kõrgeima teenetemärgiga kaasa kriitikalaine. Eriti selle andmise aeg, sõda Ukrainas ja energiaprobleemid, on toonud selgelt esile kristlikdemokraadi valitsemisaja vead. Kuigi Merkelil polnud kunagi illusioone Vladimir Putinist, demokraat isegi jälestas Kremli peremeest, tuues seda ka mitmekordselt esile, siis puudus tal ka julgus teha radikaalseid poliitilisi otsuseid. Palju kritiseeritud NordStream2 ehitati ka Merkeli heakskiidul, kuna CDU valijad, peamiselt töösturid, soovisid saada odavat gaasi. Odavast gaasist lõikasid aga kasu ka tarbijad teistes riikides, ostes Saksamaa odavaid autosid ja tehnikat. Teisisõnu: kui valitsuse juht oleks otsustanud NordStream2 vastu, oleks ta erakond kaotanud valijaid.
Samas unustavad Merkeli vastased, et liidukantsler aitas kõhklematult Putini kriitikuid, nende hulgas nii Mihhail Horodkovskit kui Aleksei Navalnõid. Ta julges samuti öelda Putinile otse näkku oma arvamuse inimõiguste rikkumiste kohta Venemaal.
Teine kriitikapunkt on Merkeli põgenikepoliitika. Ta võttis 2015.a küll lahkelt sõja jalust põgenevad inimesed vastu, kuid tal puudus visioon, kuidas need inimesed Saksamaale integreerida. Kuulsad sõnad „Wir schaffen das…“ („Me saame hakkama…“) läksid lendu ilma näpunäideteta, kuidas me saame hakkama.
Samas, kui praegune liidukantsler Steinmeier on avalikult vabandanud oma kunagise Venemaa-poliitika pärast, siis pole Merkel tänaseni seda teinud. Seda panevad talle mitmed kodanikud väga pahaks.
Mina ise kohtusin Merkeliga mitmeid kordi CDU parteipäevade ühenduses. Ta oli äärmiselt tagasihoidlik, alati hästi informeeritud, otsustusvõimeline ja kiire taibuga. Hilisematel valitsusaastatel tuli esile ka tema huumoritaju.