See oli vanal ajal ehk ennemuiste, nigu hinteligendid ütlevad. Mina olen kah ennemuistne inime ja vahel on nisuke tunne, et ma siia tänasesse ilma kudagi ei mahu. Mitte kumbagi jalga pidi ei kannata seista, ei tervega ega karguga. Samagonn on vene keelest tuld sõna ja tähendab oma vabriku toodet. Need samagonnid, millest ma siin kõnelsin, on mõlemad ivake kurjast. See, mida oma aias kasvatati, ära pargiti, lakas kuivatati ja siis piibu sisse topiti, on nüid kõva põlu alla pandud koos kroonu kaubaga. Loosung on, et kui suitsu tõmbad, siis sussid püsti viskad.
Teine, see va elutilgake, saab kah mitmelt poolt nüpeldada. Kuni veel obesega sõideti, pold äda midagi. Tark loom viis purjus peremehe mihkli laadalt vai naabri tütre pulmast kodu nii et asigi pold. Aga nigu obujõudu kuntslikult tootma akati ja autu mooturisse pisteti, oli naljal lõpp. Kes end jobuks joob, see ärgu rooli istugu. Obujõud ja jobujõud kokku ei passi.
Nojah, ma olen selle kõigega peris ästi peri. Samagonn ei kõlba suitsetada ega juua, mõlemad moodused tapavad tervist ja mõjuvad mõistusele alvasti. Aga vat nüid on nisuke lugu, et varsti tuleb samagonni sööma akata. Mul on alb aimdus inges old sellest ajast pääle, kui nad Eestimaast Prüsselskaja Respublika tegid. Et Moskvast ogaraid korraldusi tuli, sellega arjus eesti rahvas pika peale ära ja õppis neist mööda iilima, aga et Prüsselist veel ogaramaid tulla võib, seda meie inimene ei usu. Näeb ja kuuleb, aga ei usu, noh.
Mineva nädali oli hinternetis lugu, et Prüssel keelab suitsusingi valmistamise ja supermarketis müimise ära. Suitsust pidada tulema tõrva ja tõrvast tuleb kreeps. Sööd sinki ja sured. No siis on asi selge. Muutkui talusaunad kütte ja singid suitsu, teeme samagonni. Ise teeme, ise sööme. Kuda linnainime elatud saab, pole matsi mure.
,
Ennevanaste üteldi, et kus suitsu, seal sooja. Nüid täiendame seda ütelust: kus suitsu, seal suuri tohmaneid.
Kargu Karla
