Põgenenud president palus abi oma sõbralt, Venemaa diktaatorilt Putinilt, kellega koos nad olid üritanud Ukrainat suunata Venemaa haardesse, rakendades selleks poliitilisi ja majanduslikke meetmeid. Kuna ukraina rahvas nurjas selle, oli Putini plaan ohus ja kohale saadeti Venemaa eriüksused, kes kiiresti okupeerisid Krimmi poolsaare tähtsamad punktid. See toimus suurte Venemaa manöövrite ja olümpiamängude varjukatte all, kuid ilmselt oli selge, et ettevalmistused olid käinud juba pikemat aega.
USA Kaitseväe Luure Keskvalitsuse (Defense Intelligence Agency) ülem teatas Kongressi kaitsekomisjoni istungil, et nad informeerisid valitsust juba nädal enne Vene rünnakut, et see on tulemas. On ilmselt selge, et president Obama valitsus magas selle maha ega olnud ette valmistatud ei poliitiliselt, psühholoogiliselt ega majanduslikult koheselt reageerima.
Putin selgitas avalikusele, et tal on õigus Venemaa piiririikides sekkuda venelaste huvide kaitseks. Samal ettekäändel võttis Hitler üle Sudeedimaa ja okupeeris Tšehhimaa. Klassikaliste nõksudega varjatud Vene rünnak toimus vaatamata 1994. a alla kirjutatud nn Budapesti memorandumile, mille alusel Ukraina loovutas Venemaale nende valdusse jäänud tuumarelvad ja raketid ja millele vastukaaluks Bill Clinton, John Major ja Boris Jeltsin kindlustasid Ukraina iseseisvuse ja territoriaalse ühtsuse. Kurb tõde on aga, et Venemaale ei tähenda lepingud mitte midagi, nendega nõustutakse ainult olukorra sunnil või kui need on otseselt Venemaa huvides. Eesti rahvas õppis seda tundma omal nahal. Tartu rahulepingule kinnitatud allkirjade tint ei olnud veel kuivanud, kui Kremlis alustati juba Eesti Vabariigi kukutamise plaanide koostamisega, mis lõppesid 1. detsembril 1924. a kommunistide relvastatud riigipöördekatsega.
„Postimehe” toimetus palus Keskerakonna juhil Edgar Savisaarel avaldada arvamust Ukraina sündmuste kohta. Savisaar ei leidnud halba sõna Krimmi okupeerimise suhtes, pigem kirjeldas Venemaale põgenenud endise korrumpeerunud presidendi asemel võimule tulnud Ukraina valitsust kui „kaikameeste mandaadi järgi moodustatud valitsust”, kellel ei ole mingit õigust valimisi korraldada. Savisaar leidis, et võimule peaks tulema hoopis „rahvarinne”. Savisaare kommentaarid leidsid kodumaal otsekohest ja laialdast hukkamõistu.
Keskerakonna „suur juht” marsib Eesti Punakaardi jälgedes, kes 1920. a aitasid orjastada ukraina rahvast. Olukord on ülimalt irooniline. Septembris 1919. a viidi Pihkva-Irboska ümbrusest kuus Eesti Punakaardi jalaväepolku, hiljem ratsapolk ja kahurväe patareid Vene Lõunarindele Denikini vastu võitlema ja seejärel jäi osa neid üksusi Ukraina sisemaale „punast paradiisi” looma ning teised Krimmi poolsaart vallutama, mida kaitses parun von Wrangel. Krimmi poolsaare vallutamise eest anti Punaarmee 6. armee ülemale August Korgile ja 15. Punaväe diviisi ülemale Johannes Raudmetsale Punalipu ordenid. Punaarmee brigaadide ja polkude ülematena figureerisid punakaardi juhid Harald Tummeltau, Nikolai Riuhkrand, Karl Kanger, Eduard Teiter ja Andrei Põld. Hilisem Laskurkorpuse kindralmajor Karl Kanger oli eesti kommunistide seas üks agaramaid. Esimesed neli osalesid juhtivatel kohtadel punaste löögiüksuste juhtidena 1. detsembri 1924. a aset leidnud relvastatud riigipöördekatsel. Ka Laskukorpuse kahurväe ülem ja kindralleitnant Lembit Pärna abi kindralmajor Karl Aru (tookordne kahurväelane) aitas Ukraina rahvast orjusse viia.
Huvitav on veel märkida, et Lõuna-Venemaal oli Lenini esindajaks hilisema suurtöösturi Armand Hammeri isa ja onu, kes seejärel saadeti Lenini poolt Ameerikasse siinset komparteid organiseerima. Kahekümne nelja aastane Armand Hammer saadeti 1924. a alguses Kremli ülesandel Tallinna, kus ta fanfaaride saatel asutas Põhja-Eesti Panga, mis tegelikult oli 1. detsembri riigipöördekatse rahapesemise keskuseks. Peale riigipöördekatse nurjumist Hammeri pank läks kohe pankrotti ja ta kadus Tallinnast.
Osa Eesti Punakaardi ohvitsere jäeti Ukraina sisemaale ja Krimmi kommunismi rajama. Ukrainas toimus üks maailma suurim massmõrv. Kuna ukraina talupojad ei toetanud kommunismi, siis NKVD tekitas „Euroopa viljasalves” kunstliku nälja, mille tagajärjel miljonid surid nälga. Krimmi jäeti punakaartlane Eduard Sisas, kes Teise maailmasõja ajaks oli tõusnud NKVD vastuluure majoriks. Ta tegutses arsti ja varjunime katte all ühes saksa staabis. Sisas sai lahingtegevuses haavata ja evakueeriti väikelennukiga Venemaa tagalasse. Sisas saabus kodumaale tagasi peale Teist maailmasõda. Alampolkovnik Sisas rakendas „oma suuri teadmisi” eesti rahvuslaste vastu SMERS'i ohvitserina. Ta külastas ligi kolmkümmend aastat peale Venemaale põgenemist oma kodukohta Võrumaal, kus metsavennad ta venna õuel maha lasksid.
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ronis Nõukogude Eesti Kommunistliku Partei redelil Tallinna Mererajooni ülemaks, määrati Plaanikomitee esimeheks ja enne taasiseseisvumist ENSV valitsuse juhiks. Kui üle Venemaa loodi liiduvabariikides rahvarinded, sai Savisaarest Eestimaa Rahvarinde juht. Savisaar ei pooldanud taasiseseisvumist, vaid „sõltumatust”. Rahvarinde preambulis oli selgelt öeldud: eesti rahva tulevik on nõukogude rahvaste peres. Savisaar võitles „Kolmanda Vabariigi” ja „nullvariandi” eest. Nende alusel oleks iga ENSV elanik saanud uue riigi kodakondsuse; kuna üle 400,000 venelasel oli Venemaal 2 miljonit sugulast, oleks see tähendanud eesti rahva hävingut. Savisaar nõudis „eriõigusi” ja „Ida-Virumaa erimajandustsooni rajamist”, mille kaudu Ida-Virumaa oleks majanduslikult seotud Leningradi oblastiga ja tõenäoliselt eraldatud Eesti Vabariigist „a la Krimm”. Savisaare tähelend lõppes tookord „eriteenistuse” mahhinatsioonidega, mida isegi teised kommunistid ei sallinud.
Viimastel aastatel on Edgar Savisaar muutnud Eesti pealinna „riigiks riigis”. Savisaar ajab oma välispoliitikat. Ta on aastaid kohtunud endiste KGB kindralitega „ajades muidugi eesti asja”. Keskerakonnal on avalik koostööleping Putini poolt juhitud parteiga Venemaal. Mõned aastad tagasi ta vallandas mitu eestimeelset vene kooli juhatajat ja määras omasugused asemele (EV seaduste alusel on kohalikel omavalitsuse juhtidel õigus ametisse määrata kooli juhatajad). Osa tema partei koosolekuid toimuvad vene keeles.
Enne Tallinnas toimunud venelaste märulit 2007. a saabus Venemaalt vene kaikameeste rahastajate ja juhtide grupp. Eesti ajakirjanduse andemetel kohtus Savisaar nendega enne rüüstamise ja põletamise algust. Tookord süüdistas Savisaar valitsust, aga mitte märuli teostajaid. Seda kaaludes peame küsima: kes on need õiged kaikamehed, kas ukrainlased või Savisaare sõprusseltskond Venemaal või ka Edgar Savisaar ise?
Priit Parming
